Etniline vaenulikkus Venemaa Föderatsioonis Kremli suhtes

„Pidage meeles mu sõnu: Venemaa kaob, kui Ukraina päike tõuseb.“ – Džohar Dudajev, revolutsiooniline juht ja Itškeeria Tšetšeenia Vabariigi president (1991–1996)

Džohhar Dudajev tapeti 1996. aasta aprillis Venemaa raketirünnaku tagajärjel, mis oli suunatud tema asukoha vastu. Neli kuud hiljem lõppes Esimene Tšetšeenia sõda (1994–1996) Hasavjurti lepingute allkirjastamisega pärast seda, kui tšetšeeni võitlejad olid sundinud Vene väed oma pealinnast Groznõist välja. Tšetšeenia oli esimene vabariik, mis pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal Kremliga kokku põrkas. Tšetšeenid keeldusid jäämast osaks riigist, mis oli neid pikka aega rõhunud. Nii tsaari- kui ka Nõukogude võimu ajal olid massilised küüditamised ja repressioonid õõnestanud nende kodumaad ja etnilist identiteeti, lootes maha suruda igasuguse natsionalistliku meeleolu taaselustumise. 1999. aastal purustas toonase peaministri Vladimir Putini algatatud jõhker sõjaline kampaania Tšetšeenia lootused suveräänsusele Teises Tšetšeenia sõjas (1999–2009). Groznõi tehti maatasa valimatu õhupommitamise, ballistiliste rakettide rünnakute ja pealinna pideva suurtükiväe piiramise tagajärjel, tappes umbes 8000 tsiviilisikut. Kampaania tugevdas Putini positsiooni Moskvas, aidates kindlustada tema tõusu rahva poolt praktiliselt vaidlusteta presidendiks.

Džohar Dudajev, Tšetšeenia revolutsionäär ja Itškeeria Tšetšeenia Vabariigi president (1991–1996) Foto:

Etnilise identiteedi ja suveräänsuse küsimused on aga jäänud lahendamata mitte ainult Tšetšeenias, vaid ka mitmete märkimisväärsete põlisrahvaste kogukondade seas kogu maal, mida me Venemaaks kutsume. Asi on liiga kaua podisema hakanud ja nüüd, kui Putini liigne mõju Ukrainas ohustab Venemaa majandust ja sõjalist lüüasaamist ning võib-olla isegi kuulutab selle kokkuvarisemist, on taas tärganud sarnased iseseisvuspüüdlused. Siinsed ajaloolised juured on sügavalt seotud Kremli-vastase vihkamise eskaleerumisega, mis on tekkinud Venemaa sõja tagajärjel Ukrainas, ja väärivad täpsustamist.

Vene imperialismi lühiajalugu                                                                             
Tsaari-Venemaa laienemine oma algsest asukohast, Moskva Suurvürstiriigist, algas põhja suunas 15. sajandi teisel poolel, ulatudes tänapäeva Euroopa-Venemaa Arktika rannikuni. 16. sajandi keskel hõlmas keisririigi marss Kaasani ja Astrahani khaaniriikide sissetungi lõunas. Sellest suurest territooriumist arenesid tänapäeva Tatarstani, Baškortostani, Tšuvaši, Mordva, Udmurtia, Kalmõkkia ja Mari-Eli vabariigid. Varsti pärast seda ületati Uurali mäed Siberisse, kus Siberi khaaniriik sai lüüa. Vaikse ookeani rannikule jõuti lõpuks 1639. aastaks. Lõunasuunaline laienemine Kesk-Aasiasse jätkus 18. ja 19. sajandil koos Põhja-Kaukaasia piirkonna mägisõimude vallutamisega, kus nüüd asuvad Tšetšeenia, Dagestani, Inguššia, Adõgee, Kabardi-Balkaari, Karatšai-Tšerkessi ja Põhja-Osseetia-Alaania vabariigid. Lõuna pool omandati vallutuste ja diplomaatia abil Osmani ja Pärsia impeeriumilt praeguste Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani riikide territooriumid. Suur hulk rahvusi, kes asustasid ulatuslikku Euraasia maismaad, koondati kiiresti uude Vene impeeriumisse ja allutati venestamisprotsessile, mille käigus piirati nende paljusid kultuure ja religioone. Protsess intensiivistus hiljem 20. sajandi Nõukogude Venemaal Stalini režiimi ajal, mille kurikuulus brutaalsus ulatus mõnes piirkonnas lausa genotsiidini. See armistunud ajalugu on nüüd põlvkondade tragöödia järeltulijate tunnete aluseks.

Venemaa Föderatsiooni halduskaart, mis näitab etniliste vähemuste territoriaalset mitmekesisust suurel maismaal, mida sageli nimetatakse lihtsalt Venemaaks. Graafiline allikas: Porcupen

Vene Föderatsiooni loomine                                                                                  
Nõukogude Liit kuulutati ametlikult laiali 1991. aasta detsembris. Sel vahetus perioodis, enne ja varsti pärast deklaratsiooni, kuulutasid selle 15 vabariiki välja iseseisvuse, moodustades äsja moodustatud riigid: Armeenia, Aserbaidžaan, Valgevene, Eesti, Gruusia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Läti, Leedu, Moldova, Venemaa, Tadžikistan, Türkmenistan, Ukraina ja Usbekistan. Nüüd on kõik need riigid ÜRO iseseisvad liikmed. Pärast viimast lahkulöömist jäi Venemaale endale märkimisväärne maismaa, mis ulatus üle 17 000 000 ruutkilomeetri (6 600 000 ruutmiili), ja hõlmas 11 ajavööndit. Seda, mida me tavaliselt nimetame Venemaaks, nimetatakse aga tabavamalt Vene Föderatsiooniks, kuna see sisaldab 88 föderaalselt hallatavat osariiki, mis on püsinud alates selle loomisest 1991. aastal. Kreml peab mõlemat nime mugavalt omavahel asendatavaks, kuid seda tehes jääb mulje, et kogu maismaad asustavad etnilised venelased või vähemalt homogeniseeritud versioon etnilistest venelastest ja mitte-vene vähemustest, kes elavad koos vaieldamatu harmoonias. See ei ole nii.

2021. aasta rahvaloendus näitas, et etnilised venelased moodustasid 72% Venemaa Föderatsiooni koguelanikkonnast . Neist umbes 80% elab Venemaa Föderatsiooni Euroopa poolel , Uurali mägedest läänes, ülejäänud on hajutatud ülejäänud umbes 75%-le Aasia poole maismaast. Ligikaudu 40 miljonit kodanikku peab end eraldi mitte-vene rahvusrühmaks, kellest 40 on Kremli poolt tunnustatud. Need mitte-vene vähemused moodustavad umbes 28% Venemaa praegusest 143 258 559 elanikust . Ligikaudu pool ülejäänud mitte-vene elanikkonnast on moslemid, moodustades üle 25 miljoni inimese, mis on suurim selline kogukond Euroopas. Kõige tihedam rahvastik elab Põhja-Kaukaasia piirkonnas sellistes vabariikides nagu Dagestan, Tšetšeenia ja Inguššia, veelgi rohkem asustab neid distaalne Volga piirkond, eriti Tatarstan ja Baškortostan. Tatarlased on suurim mittevene etniline rühm, mille rahvaarv on umbes 4,71 miljonit inimest, samas kui veel neljal Venemaa Föderatsiooni 195 etnilisest rühmast on rahvaarv üle miljoni inimese. Huvitaval kombel registreeriti 2021. aasta rahvaloendusel etniliste venelaste arv eelmise kümnendi jooksul vähenenud ligi 5,1%, samas kui valdavalt moslemipiirkondades kasvas see ebaproportsionaalselt, näiteks Tšetšeenia puhul, kus praegu on üle 1,6 miljoni elaniku ja mis oli samal perioodil kasvanud 17,1%

Uurali mäestik eraldab läänes Euroopa-Venemaad ja idas Aasia-Venemaad. 

Venemaa Föderatsiooni 88 föderaalriigist 21 on määratud autonoomseteks vabariikideks, mis esindavad teatud põlisrahva suhtelist enamust, kes elavad oma traditsioonilisel kodumaal, sarnaselt koloniaalvaldusega. Igal neist lubati põhiseadus, mis jäi alluvaks Venemaa Föderatsiooni põhiseadusele. Igaühele anti oma ametlik keel kohalike haldusasjade jaoks, kuigi vene keel jäi ametlikuks riigikeeleks, mida kasutati kõigis föderaalsetes haldus- ja õigusasjades. Moskvas jäi endiselt äärmiselt tsentraliseeritud ülemvõim. Üksikutel vabariikidel ei lubatud lahkulöömist ning sisejulgeoleku, välispoliitika, riigikaitse ja valuutaga seotud küsimused kuulusid Kremli jurisdiktsiooni alla.

Putini põhimõtteline viga
Aja jooksul rangemad piirangud , mis piirasid vabariikide poliitilist iseseisvust. Suurema osa Nõukogude administratsiooni ajast (1922–1991) hoolitses Kreml selle eest, et piirkondlikku juhtkonda kontrolliti hoolikalt, et leida režiimile lojaalseid etnilisi vähemusi, et säilitada võimu sujuv laienemine kogu riigis. Putini ajal ja eriti pärast Ukraina sissetungi 2022. aastal Kremli edasised repressioonid , et ohjeldada teisitimõtlemist ja jõustada vähemusrahvuste seas sundteenistust. Kohalik autonoomia kahanes ja kohalikke kultuure lämmatas taas stalinistlikke aegu meenutav marginaliseerumise taastekkimise tunne. Sundteenistusmeetodid värvasid ebaproportsionaalselt palju mitte-vene rahvusest, mõjutades peamiselt Venemaa Föderatsiooni Kaukaasia ja Aasia osade elanikke, mitte Uuralite läänepoolset Euroopa territooriumi. Moskvas ja Peterburis ning nende vahetus läheduses elavatele etnilistele venelastele, kus elab umbes 12% Venemaa Föderatsiooni elanikkonnast, pandi tundma, et Putini „erioperatsioon” on kauge konflikt, mis tõenäoliselt ei mõjuta nende elustiili.

Veelgi hullemaks teeb asja see, et Putin on seadnud eesmärgiks luua uus rahvuslik identiteet, mis rõhutab etniliste venelaste slaavi pärandit ja taaskehtestab Venemaa ammu hüljatud vaimse mineviku, mis on juurdunud Vene Õigeusu Kirikusse. Vaeste etniliste vähemuste , samal ajal kui nende territooriume ekspluateeritakse jätkuvalt nafta, gaasi ja mineraalide saamiseks, jättes maha keskkonnakahjustusi ilma hüvitiseta. Neist on taas saanud taaselustatud imperialismi koloniaalelanikud. Regionaalne esindatus parlamendis jäeti ilma võimust, et väidetavalt tõhustada Venemaa Föderatsiooni seadusandlust ja tagada selle ühtekuuluvus tsentraliseeritud võimu all. See murdis Boriss Jeltsini põhiseaduses antud piirkondliku suveräänsuse lubaduse ja lammutas sisuliselt föderaalsüsteemi. Piirkondliku ebavõrdsuse leevendamise vahendite kaotamisega lakkas Venemaa Föderatsiooni struktuur eksisteerimast.

Venemaa-järgsete Vabade Rahvaste Foorum (FSNPR) 
Varssavis 2022. aasta mais toimunud avakoosolekul loodud organisatsioon kandis algselt nime „Venemaa Vabade Rahvaste Foorum“, kuid 2022. aasta septembris nimetati see teadlikult ümber „Venemaa-järgsete Vabade Rahvaste Foorumiks“. Selle korraldas vähem kui kolm kuud pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse Ajakirjanike Solidaarsusfond ning see tõi oma esimesel koosolekul kokku silmapaistvad Venemaa poliitilised emigrandid, paguluses elavad separatistid ja välismaised sümpaatiad. FSNPR toetas silmapaistvate mittevene etniliste vähemustega vabariikide eraldamist ja tõeliselt iseseisvate riikide. Enne aasta lõppu oli toimunud neli kohtumist, millele järgnes 2023. aastal viis. Kümnes foorum toimus 2024. aasta aprillis Washingtonis, kus deklaratsioon , milles süüdistati Kremlit Venemaa Föderatsiooni põlisrahvaste okupeerimises ja orjastamises. 2023. aastaks oli osalejate hulgas 27 liikmesorganisatsiooni kogu Venemaa Föderatsioonist, lisaks välisdiplomaatidele, ajakirjanikele, majandusteadlastele, usutegelastele ja politoloogidele.

Venemaa-järgsete vabade rahvaste viieteistkümnes foorum Bukarestis, Rumeenias (19. märts 2025). Foto: FSNPR.

FSNPR-i on kritiseeritud suveräänse riigi kokkuvarisemise kohta käivate avalduste tegemise pärast, millel endal pole riiklikult heakskiidetud volitusi. Vene propagandistid on püüdnud menetlust naeruvääristada, samal ajal kui Kreml on kuulutanud FSNPR-i ebasoovitavaks organisatsiooniks. Asjaolu, et FSNPR on sellele tähelepanu juhtinud, peaks rõhutama selle olulisust põlisrahvaste õigustatud kaebuste väljendamisel, eriti ajal, mil režiim on võtnud täiendavaid meetmeid mitte-vene etniliste vähemuste halvustamiseks. 2024. aasta novembris kuulutas Venemaa ülemkohus FSNPR-i ja selle 172 haruorganisatsiooni rahvusvaheliseks terroriorganisatsiooniks separatismi edendamise tõttu, andes Kremlile väidetavalt täiendavaid volitusi sisemiste teisitimõtlejate karmimaks karistamiseks. Organisatsioon jätkab kohtumisi mitmes kohas üle maailma, et vaadata läbi Venemaa Föderatsiooni põlisrahvaste praegune olukord ja arutada demokraatlike reformide elluviimise viise mitmes piirkonnas muutuvas keskkonnas.

Relvastatud võitlusvalmidus                                                                                                        
Nii nagu Venemaa on värbanud oma etnilisi vähemusi enda eest võitlema, on mitmed neist samadest inimestest suundunud Ukrainasse, et liituda riigi relvajõududega Venemaa vastu võitlemiseks. Tšetšeenia sõdade ajal Ukraina natsionalistid Tšetšeenia mässuliste vägedega Venemaa relvajõudude vastu ühise soovi tõttu seista vastu Venemaa imperialismile. Sarnaselt hakkasid Tšetšeenia sõjaväeüksused moodustuma 2014. aastal, kui Venemaa paramilitaarsed väed esmakordselt Krimmi vallutasid. Tšetšeenia sõdade veteranid on võidelnud Ukraina relvajõudude (UAF) kõrval mitmel rindel okupeeritud Ukraina territooriumil. Tšetšeenide jaoks sütitas uus sõda taas püüdlused pikka aega põlatud vaenlase pihta rünnata ja soodustas taas püüdlusi oma maa iseseisvuse poole. Moodustati viis Tšetšeeni pataljoni, nende hulgas Džohhar Dudajevi ja Šeik Mansuri pataljonid, viimane sai nime 18. sajandi Tšetšeenia sõjaväejuhi , kes juhtis esimest relvastatud vastupanuliikumist (1784–1785) Venemaa laienemise vastu Põhja-Kaukaasiasse. Mõlemad pataljonid kuulusid Ukraina Rahvusvahelise Territoriaalkaitse Leegioni koosseisu enne, kui viimane 2026. aasta alguses , et reformida see Ukraina õhujõudude koosseisus spetsiaalseteks rünnakrügementideks. Ukraina jätkab eraldi rahvusvahelise üksuse opereerimist, mis värbab oma sõjaväeluure üksuse (HUR) alla eelneva lahingukogemusega välisvõitlejaid.

Kaart, mis näitab Venemaa Föderatsiooni vabariike Põhja-Kaukaasia piirkonnas Musta mere läänes ja Kaspia mere idas vahel. Kaardi autor: T. Kalinovskaja

Sibiri pataljon moodustati peamiselt burjaatidest, tuvalastes ja jakuutidest, kelle kodumaaks on suur osa Uurali mägedest ida pool asuvatest ressursirikastest territooriumidest, kust Kreml ammutab suure osa oma sõjamajandust toitvast rikkusest. Needsamad territooriumid on ohverdanud suure osa oma noortest Putini sõja nimel, kui neid algaastatel ebaproportsionaalselt sageli sundteenistusse kutsuti ja Venemaa rindel rünnakutes kasutati. Burjaatias lohistati pealtnägijate ütlused, et kohalikke mehi lohistati öösel oma kodudest välja ja viidi värbamispunktidesse. 2021. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel elas territooriumil 978 588 inimest ehk 0,3% Venemaa Föderatsiooni koguelanikkonnast, kuid see moodustas 1,16% kõigist Venemaa poolel sõja kahe esimese aasta jooksul langenud inimohvritest. Ukrainaga liitunud Sibiri pataljon võitles Donbassis peamiselt Avdijivka lahingus ning on tegelikult koos kahe teise Ukrainaga liitunud Venemaa paramilitaarse rühmitusega, Venemaa Vabadus Leegioni (FRL) ja Vene Vabatahtlike Korpusega (RVC), ette võtnud piiriüleseid haaranguid Venemaa Föderatsiooni Belgorodi ja Kurski oblastisse.

Moskvast ja Peterburist põhja pool Karjala Vabariigis ja naaberaladel elavad soome-ugri rahvad, kellest mitmed on otsustanud võidelda Venemaa vastu. Nende kaebused ei erine Uurali mägedest idas elavate etniliste vähemuste omadest, kes peavad Kremli repressiivset poliitikat tsentraliseeritud imperialistliku hoiaku peegelduseks. Ukrainlastega oli liitunud piisavalt palju neid, et õigustada Põhja operatsiooni väejuhatuse või HUR-i alla. Paljud näevad selles oma iseseisvusvõitluses sarnast võitlust sellele, mis kulmineerus Soome iseseisvumisega Venemaa tekkivast revolutsioonilisest valitsusest 20. sajandi alguses.

15. sajandi lõpus tekkis tänapäeva Lõuna-Ukraina piirialadel ratsanike sõdalaste klass. Nende algne eesmärk oli kaitsta oma kodumaa talusid ja kogukondi naaberriikide Krimmi tatarlaste sagedaste haarangute eest, kes hiljem olid liitunud Osmani impeeriumiga. Need olid kasakad, kellest arenesid autonoomne sõjaväeüksus, mille keskuseks olid tänapäeva Ukraina Hersoni ja Zaporižžja oblast. Nende arv paisus 17. sajandi keskpaigaks 40 000-ni, saades võimsaks jõuks, mis võitles lõunas osmanite, läänes poolakate ja põhjas venelastega. Nende eriline ajalugu vabadusvõitlejatena on olnud tänapäeva Ukraina ja selle vastupidavuse aluseks Venemaa agressioonile. Aja jooksul võtsid kasaka eetose omaks ka teised Vene impeeriumi naabersteppide elanikud, kellest mõned integreerusid Venemaa keiserlikesse relvajõududesse.

Vene Föderatsiooni lõunapoolsetes piirkondades elavate inimeste seas on säilinud põlvkondadepikkune kasakapärand, kuid Venemaa sõda Ukrainas on nende hulgas paljastanud lõhe . Samal ajal kui Kremli toetatud kasakad on jätkanud Venemaa eest võitlemist, on tegelikult esivanemate päritoluga kasakad liitunud Ukraina õhujõudude, täpsemalt Vene Rahvavabariigi ridadega, mis võitlevad Venemaa vastu. Need "vabad kasakad", nagu neid kutsutakse, koosnevad suures osas kahest Ukraina naaberriigis asuvast Venemaa Föderatsiooni rühmitusest: Doni jõe vesikonna Doni kasakatest ja Krasnodari krai Kubani kasakatest . Mõlemal on olnud pikaajalised sügavad ajaloolised, kultuurilised ja etnilised sidemed Ukrainaga . Tegelikult otsis Kubani Rahvavabariik Vene impeeriumi lagunemise ajal edutult poliitilist liitu Ukraina Rahvavabariigiga. Nad on propageerinud oma maade vabastamist Vene Föderatsioonist, nähes ette selle tegelikku lagunemist uue nägemusega Putini-järgsest Venemaast. See omakorda on kutsunud esile Kremli viha, mis on viinud nende tagakiusamiseni. Iroonilisel kombel on Kreml juba mõnda aega meeleheitlikult püüdnud Hersoni ja Zaporižžja oblastite algsete kasakate pärandit enda valdusse võtta ning muuta Venemaa ajalooliseks narratiiviks, kuid tulutult.

Tänapäeva Krimmi krimmitatarlased on põlisrahvas, kes räägib türgi keelt ja kellel on eriline viha venelaste vastu, mis meenutab tsaariaega 18. sajandist kuni 20. sajandi alguseni. Staliniaegne tatarlaste genotsiid (1944–1947) paistab silma kui üks järgneva Nõukogude perioodi jõhkramaid episoode, mida iseloomustas krimmitatarlaste elanikkonna ootamatu sunniviisiline küüditamine peamiselt Kesk-Aasiasse. Üle 240 000 inimese saadeti pagendusse, kellest koguni 30 000 suri algstaadiumis nälja, janu, haiguste ja külma kätte. Hiljem selgus, et kogu selle aja jooksul hukkus üle 46% ehk 109 956 küüditatud tatarlaste elanikkonnast. Paljud tatarlased naasid Krimmi perestroika ajal 1989. aastal ja eriti pärast Ukraina iseseisvumist. 2001. aastaks tuvastas Ukraina rahvaloendus 243 433 krimmitatarlast, mis on märkimisväärne verstapost nende repatrieerimisel.

Tatarlaste uus õudusunenägu naasis 2014. aastal, kui Venemaa tungis ja annekteeris Krimmi, mis käivitas konflikti Ukrainaga. Kui 2022. aastal algas täiemahuline sissetung Ukrainasse, moodustus ukrainlastest ja krimmitatarlastest koosnev partisanide võrgustik nime all ATESH, mis tatari keeles tähendab "tuld". Üksus tegutseb detsentraliseeritud varjatud paramilitaarse organisatsioonina ja seda toetab AFU erioperatsioonide vägede üksus. Nad pakuvad luureandmeid strateegiliste sihtmärkide ründamiseks, viivad läbi sabotaažioperatsioone Venemaa okupeeritud Ukraina aladel ja Venemaa Föderatsioonis, häirides varustusliine ja hävitades peamiselt raudteelogistikat. Peamine sekkumine on olnud elektroonilise sõjapidamise süsteemide , mis võimaldavad Ukraina droonidel rünnata olulisi kütusehoidlaid ja rafineerimistehaseid. ATESH on loonud märkimisväärse maa-aluse võrgustiku, mis on tõhus Venemaa tagalatoetuse infrastruktuuri ja õhutõrjeoperatsioonide lammutamisel. Selliste häirete tõttu, eriti Krimmis , on olukord jõudnud punkti, kus Venemaa sõjavägi on evakueerinud mereväe juhtkonda koos nende perekondadega ja Musta mere laevastiku jäänuseid Venemaa kallastele. Isegi õhutõrjesüsteemid eemaldatakse nende haavatavuse tõttu, mis vaevalt näitab järelejäänute usaldust.

Epiloog
Oleks vale alahinnata etniliste vähemuste praegust pahameelt Kremli vastu. See on Putini sõja varasematest etappidest Ukrainas eskaleerunud punktini, kus see võib oluliselt kaasa aidata Venemaa Föderatsiooni lõplikule lagunemisele. See meelsus on laialt levinud ja kujutab endast tõsist ohtu režiimile, mis mitte ainult ei kaota Ukrainas sõjaliselt positsiooni , vaid kaotab ka Venemaa tulevikku majanduslikult . Avalikkuse rahulolematus on kasvanud pikaleveninud sõja, püsivalt kõrge inflatsiooni ja kasvava maksustamise pärast . Märkimisväärne arv Venemaa etnilisi kogukondi on haaranud relvad Kremli vastu Ukraina rindel, samas kui Venemaa sõjaväeohvrid lähenevad 1,4 miljonile . Moraal ja sõjaväeüksuste ühtekuuluvus on märkimisväärselt halvenenud. Deserteerumiste arv kahekordistus aastatel 2024–2025 , hinnanguliselt üle 70 000. Kuna sõja käik pöördub Ukraina kasuks ja edasised territoriaalsed vallutused sellistes piirkondades nagu Krimm õnnestuvad, võib Venemaa siserindel koguneda hoog, mis loob ootamatu tulemuse, mida Kremlis kõige rohkem kardetakse – režiimi kokkuvarisemise ja ulatusliku kaose taastumise. Uus Venemaa võib olla sunnitud ümber mõtlema oma arusaama endast ilma ühtse etniliste vähemuste föderatsioonita, kellelt on Moskva mugavuse huvides korduvalt iseseisvust ära võetud.

„Kui ukrainlased naasevad maale, kuhu on maetud nende esivanemad, kadestavad sellel maal elavad inimesed surnuid.“
– Džohar Dudajev

Autoriõigus @Kost Elisevich, MD, PhD 2026. Kõik õigused kaitstud. Selle sisu ebaseaduslik reprodutseerimine toob kaasa viivitamatuid õiguslikke meetmeid.