Venemaa, purustatud

Ühiskonnad on kõige märgatavamalt häiritud, kui režiim variseb kokku vägivaldse riigipöörde, revolutsiooni või sõja ajal. Suured impeeriumid langevad katastroofi ohvriks, kui neil saab otsa energia, mis kunagi toitis nende päritolu dünaamilisust ja õmbles nende ühiskonna kangast. Salakaval protsess, mis näib sageli selliste tulemusteni viivat, võib ilmneda siis, kui autoritaarsed valitsejad, pidades silmas omaenda huve, püüavad võimu monopoliseerida, keelates kodanikel nende õigused. Nad teevad seda sõltumatu meedia õõnestamise, rahva otseseks teenimiseks mõeldud seadusandliku võimu üle kontrolli omamise, kohtusüsteemi asustamise kohtunikega, kes on rohkem kooskõlas täidesaatva võimu eesmärkidega kui põhiseadusega, ja võimsa jõukuse ülemklassi kasvatamise kaudu, mis hõlbustab ühiskonna vajalikku kontrolli. Mõne aja möödudes kaotavad isamaalised laulud oma kirge repressioonide, korruptsiooni, desinformatsiooni, tohutu ebaproportsionaalse varandusliku lõhe ja laguneva sotsiaalse infrastruktuuri taustal. Rahaline häving, majanduslik meeleheide ja ebaõnnestunud sõjapingutused kiirendavad langust, jättes ühiskonna otsima lootust paremale tulevikule, mis nüüd tundub kättesaamatu. … Rohkem Venemaad, purustatud

Teistsugune sõda: tulemuse modelleerimine asümmeetrilises ja mittekonventsionaalses sõjas

Vaatamata selgele ülekaalule relvastuses, laskemoonas ja vägede arvus on soositud riigid sageli jäänud sõjaeesmärkide saavutamisel ootustest kaugele maha. Selle põhjuseks võivad olla paljud tegurid – maastik, moraal, logistika, tööstusvõimsus ja rahandus, millele Carl von Clausewitz viitas oma mõjukas 1832. aastal avaldatud teoses „Sõjast“. Veelgi olulisem on see, et tulemuste ennustav modelleerimine, mis põhineb peamiselt 19. ja 20. sajandi sõjakogemustest saadud muutujatel, tundub 21. sajandil ebapiisav. Venemaa vana Nõukogude sõjapidamisstiil äratas kiiresti rahvusvahelist tähelepanu Ukraina sissetungi algstaadiumis, kui tal ei õnnestunud saavutada oma eesmärki vallutada Kiievit ja ta oli sunnitud taanduma riigi idaossa, kus ta on järgneva nelja aasta jooksul suures osas toppama jäänud. Ukraina vastupanustrateegia kiirete uuenduste järel järgnesid mitmed tagasilöögid, mis on avaldunud mitte ainult lahinguväljal, vaid ka Venemaa majanduse õõnestamise püüdlustes. … Loe edasi Teistsugune sõda: tulemuse modelleerimine asümmeetrilises ja mittekonventsionaalses sõjas

Etniline vaenulikkus Venemaa Föderatsioonis Kremli suhtes

„Pidage meeles mu sõnu: Venemaa kaob, kui Ukraina päike tõuseb.“ – Džohar Dudajev, revolutsiooniline juht ja Itškeeria Tšetšeenia Vabariigi president (1991–1996)

Džohhar Dudajev tapeti 1996. aasta aprillis Venemaa raketirünnaku tagajärjel, mis oli suunatud tema asukoha vastu. Neli kuud hiljem lõppes Esimene Tšetšeenia sõda (1994–1996) Hasavjurti lepingute allkirjastamisega pärast seda, kui tšetšeeni võitlejad olid sundinud Vene väed oma pealinnast Groznõist välja. Tšetšeenia oli esimene vabariik, mis pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal Kremliga kokku põrkas. Tšetšeenid keeldusid jäämast osaks riigist, mis oli neid pikka aega rõhunud. Nii tsaari- kui ka Nõukogude võimu ajal olid massilised küüditamised ja repressioonid õõnestanud nende kodumaad ja etnilist identiteeti, lootes maha suruda igasuguse natsionalistliku meeleolu taaselustumise. 1999. aastal purustas toonase peaministri Vladimir Putini algatatud jõhker sõjaline kampaania Tšetšeenia lootused suveräänsusele Teises Tšetšeenia sõjas (1999–2009). Groznõi tehti maatasa valimatu õhupommitamise, ballistiliste rakettide rünnakute ja pealinna pideva suurtükiväe piiramise tagajärjel, tappes umbes 8000 tsiviilisikut. Kampaania tugevdas Putini positsiooni Moskvas, aidates kindlustada tema tõusu rahva poolt praktiliselt vaidlusteta presidendiks. ... Rohkem etnilist vaenulikkust Venemaa Föderatsioonis Kremli suhtes

Ülevaade Venemaa sõja praegustest globaalsetest ja piirkondlikest aspektidest Ukrainas.
II osa: Venemaa ja Euroopa.

Venemaa on pikka aega Euroopas pidanud desinformatsiooni, valitsuse ja valimiste sekkumise ning otsese sabotaaži kampaaniat. Seda on tehtud eesmärgiga nõrgestada otsusekindlust ja õõnestada NATO kaitsekoordinatsiooni. Venemaa sõjaväe pettumust valmistav tulemuslikkus viimase aasta jooksul ja ebakindel majanduse seis panevad tõenäoliselt suuremat rõhku vajadusele vähemalt edukaks teha oma pahatahtlikke pingutusi Euroopas tervikuna. Venemaa peab seda tegema, et mitte end seada ohtu, mida ta peab veelgi haavatavamaks oma lääne suhtes. Suur osa sellest on pigem ettekujutus kui reaalsus, kuid Venemaa on endiselt süvenenud omaenda propagandasse, mille kohaselt Lääs kujutab endast igavest ohtu tema eksistentsile. Tegelikult tunneb režiim ise end ohustatuna, mitte riik, mida ta valitseb, ja on valmis võtma kõik vajalikud meetmed enda säilitamiseks, olenemata tagajärgedest oma rahvale. ... Lisateave Venemaa sõja praeguste globaalsete ja piirkondlike aspektide kohta Ukrainas II osa: Venemaa ja Euroopa

Ülevaade Venemaa sõja praegustest globaalsetest ja piirkondlikest aspektidest Ukrainas
I osa: Kaks sõda                  

Uus sõda Pärsia lahes on muutnud olukorda kogu maailmas ja toonud taas päevavalgele Vladimir Putini põlguse Ameerika Ühendriikide vastu. Teised sündmused on seotud Putini sõjaga Ukrainas ja Venemaa sekkumisega laiemalt Euroopa sõjatandril. Uus kevad koidab rahutul kontinendil aastal, mis osutub otsustavaks selle julgeoleku jaoks seoses Putini vaimse seisundi, tema konfliktivajaduse ja tema enda ellujäämisega. Mängus on kiiresti muutuv geopoliitiline dünaamika, mis on omistatav Trumpi sõja ettearvamatusele Iraaniga ja Putini vajadusele jätkata oma sõda Ukrainas, kuna Venemaa enda tulevik näib olevat ohus. Mõlemad sõjad on valikulised, kuigi üks on seni järjekindlalt osutunud oma tegevuses tahtlikult kuritegelikuks nii õhu- kui ka maapealsete rünnakutega, mis on suunatud tsiviilelanikkonna vastu. ... Lisateave Venemaa sõja Ukrainas praeguste globaalsete ja piirkondlike aspektide kohta I osa: Kaks sõda                  

Vladimir Putin ja mägi, millel teda tõmbab surra

Kas Vladimir Putin suudab leppida kasvava murega Venemaa olukorra pärast, mille on põhjustanud tema sõda Ukrainas? Tema kalduvus konfliktidele on domineerinud poliitikas peaaegu kogu tema 25-aastase juhiaja jooksul, alates Tšetšeenia sõjast (1999–2009), millele järgnesid sissetung Gruusiasse (2008), Donbassi sõda (2014–2022), Süüria kodusõda (2015–2024) ja sissetung Ukrainasse (2022 – tänapäevani). See strateegia on säilitanud Putini versiooni ajaloolisest Vene „tugeva mehe“ eetosest Venemaa saatuse tüüri juures, kus riigi julgeolek tuleb individuaalse vabaduse arvelt. Selle käigus on Putin endale taganud võimu, mis kunagi kuulus tema tsaariaegsetele esivanematele, kuid nüüd on tal lisaks palju keerukama sisejulgeolekuaparaadi eelis. Probleem, millega ta praegusel hetkel silmitsi seisab, on müür, mille otsa ta on nii sõjaliselt kui ka majanduslikult sattunud. Küsimus, millega venelased nüüd silmitsi seisavad, peab keerlema ​​selle ümber, kas Putin on vaimselt võimeline omaenda puudustest üle saama, et päästa riik hävingust. ... Loe edasi Vladimir Putin ja mägi, millel ta sureb.

Praeguste Ukraina, Venemaa ja USA vaheliste „rahuläbirääkimiste” koreograafia

Kolmepoolsete rahuläbirääkimiste teine ​​voor toimus Abu Dhabis 4.–5. veebruaril 2026 pärast esialgseid kõnelusi, mis olid toimunud 23.–24. jaanuaril 2026. Trumpi administratsioon kuulutas 29. jaanuaril välja nädala pikkuse USA vahendatud relvarahu, mis säästis eelkõige energiainfrastruktuuri, ja see pidi kehtima enne seda teist kõneluste vooru ajal, mil talvised temperatuurid olid dramaatiliselt langenud. Moskva tõlgendus relvarahust andis sellele aga parimal juhul neli päeva ja hõlmas ainult Kiievit, samas kui Ukraina oli näiliselt kohustatud arvestama kogu Venemaaga. Traditsiooniliselt lasi Venemaa 2.–3. veebruari öösel välja üle 450 drooni ja üle 70 raketi, millest 32 olid ballistilised raketid, sihtides konkreetselt energiarajatisi 27 asukohas vähemalt kuues Ukraina piirkonnas, häirides vee-, elektri- ja küttevarustust. Ainuüksi Kiievis kaotas enam kui 1170 kortermaja kütte, kui välistemperatuur langes -20 °C-ni. Järgmisel ööl toimus sarnane rünnak, mis kahjustas elamuid ja koole ning nõudis mitu inimelu. Asjaolu, et need rünnakud kuulutasid teise vooru „rahuläbirääkimisi“, viitab Vladimir Putini hoolimatusele püüdluste suhtes leida lahendus sõjale, milles tema ja ta Kremli kolleegid jätkavad sõjakuritegude toimepanemist, mis on kumulatiivselt viinud genotsiidile viitavate üleskutseteni. ... Loe edasi Praeguste Ukraina, Venemaa ja USA „rahukõneluste“ koreograafiat.

Kui retoorika varjutab Venemaa sõja tegelikkust, 
II osa: tabamatu „raudkindel“ julgeolekugarantii

Mõiste „julgeolekugarantii” toob endaga kaasa kindlustunde, mida pakuvad haavatavale riigile teised riigid, kinnitades neile, et agressori vastu, kes ohustab tema heaolu, rakendatakse märkimisväärset jõudu. Kui haavatavat riiki ei võeta sellise rühma nagu NATO liikmeks, mille põhikiri määratleb selgesõnaliselt kõigi liikmete kohustuse sekkuda ootuspärasel viisil, muutuvad sellised „julgeolekugarantiid” aja jooksul vaidlusküsimuseks või, mis veelgi hullem, ebamugavuseks. ... Rohkem kui retoorika varjutab Venemaa sõja tegelikkust II osa: Tabamatu „raudkindel” julgeolekugarantii

Ärevus Ukraina NATO-ga liitumise pärast

Nii USA kui ka NATO on Ukraina toetamisel Venemaa sissetungi vastu näidanud märkimisväärset vaoshoitust, pakkudes relvastust väga mõõdukalt ja järk-järgult, mis on vaid pikendanud konflikti ja jätkanud Ukraina tsiviilelanikkonna kannatusi. Selle põhjused on olnud eskaleerumishirm ja arusaam, et nad kaasatakse otsesesse sõjalisse sekkumisse Venemaa vastu olukorras, mis kujuneb maailmasõjaks. See jätkuv hirm vastasseisu ees Venemaaga NATO mitmete liikmesriikide vahel on mitte ainult takistanud konsensust Ukraina NATO-sse vastuvõtmise osas, vaid võimaldanud Venemaal käituda kavalpeana, pannes toime arvukalt julmusi, mis on otseses vastuolus rahvusvaheliste normidega ja paljastades ÜRO nõrkuse. ... Rohkem: Ärevus Ukraina NATO-sse astumise pärast

Putini Venemaa – repressioonid, brutaalsus, terrorism ja kõik muu selline

Vana Venemaa õitseb siin ja praegu. Mitmed möödunud sajandite autoritaarse valitsemise soovimatud jooned on tänapäeva Venemaal tavapärased. Tsaari autokraatia repressioonid koos selle varajase institutsionaliseeritud salapolitseiga muutusid 20. sajandi Nõukogude ühiskonnas laialdasemaks. Viimane andis teed stalinistlikule terrorile, mille mõned halvimad elemendid peegelduvad Vladimir Putini 21. sajandi Venemaal. Ja nüüd on vene šovinism leidnud uue väljenduse režiimis, mis koosneb enesekesksetest, orjalikest funktsionääridest, kelle pühendumus oma despoodile on endiselt esmatähtis. ... Veel Putini Venemaast – repressioonid, brutalism, terrorism ja kõik see.