Olen üks paljudest, kes peab Venemaa sissetungi Ukrainasse meeldetuletuseks kurjusest, mis ilmneb ebaregulaarselt, kuid järjepidevalt läbi ajaloo, sageli autoritaarsete režiimide juhtimisel ja tugeva natsionalistliku meeleolu õhutamisel. Minu vanemad langesid selliste asjaolude ohvriks, kui natsiväed tungisid 1941. aastal Lääne-Ukrainasse. Mu ema viidi teismeea lõpus Saksamaale talutööle ja mu isa astus sõtta võitlejana, et võidelda poolakate eest Briti relvajõududes. Ta sai Itaalias haavata ja jõudis lõpuks Inglismaale, kus ta kohtus mu emaga. Ema oli sisenenud liitlaste põgenikelaagrisse ümberasustatud isikuna ja toodi Inglismaale kogukonna toetusel. Paar jõudis Kanadasse, kus ma sündisin.
Kasvasin üles tihedalt seotud Ukraina-Kanada kogukonnas, kus enamik jagas sarnaseid raskuste ja kaotatud sugulaste leina kogemusi. Kõiki sidus ka mälestus 1930. aastate suurest näljahädast ehk holodomorist, mille kehtestas Stalin, kui Venemaa varastas süstemaatiliselt vilja oma linnade toitmiseks ja lääne ajakirjanikele, kellel takistati maale minekut, demonstreerimiseks, kui edukaks oli kujunenud nende äsjaloodud ühiskondlik kord. Kõik mäletasid miljonite ukrainlaste näljasurma ja jõhkrust, millega seda poliitikat ellu viidi. Kõik mäletasid suurt terrorit, mis järgnes 1930. aastate lõpus, kui paranoiline Stalin korraldas akadeemikute, seadusandjate, sõjaväelaste, advokaatide ja teiste stalinistlikeks kommunistideks peetavate isikute üle võltsitud poliitilisi kohtuprotsesse. Hinnanguliselt hukati 750 000 inimest ja paljud teised vangistati kaugemates paikades, vähesed neist naasid. Kõik olid teadlikud 1940. aasta Katõni veresaunast, kui Vene ohvitserid hukkasid 22 000 poolakat, enamasti sõjaväelasi ja intelligentsi esindajaid ajal, mil Stalin oli enne Teise maailmasõja puhkemist Hitleriga liidu sõlminud.
Mäletan, kuidas kogu oma kujunemisaastate jooksul saabus üks Ukraina-Kanada iganädalane ajaleht uudistega Nõukogude Liidu poliitikast Ukraina suhtes Hruštšovi, Brežnevi, Andropovi ja teiste režiimide ajal. Ukrainat, kus on rikkalikult maavarasid, teravilja ja tööstust, on pikka aega venestatud, lootuses, et Ukraina liit Venemaaga saab kindlustada. See poliitika ulatub tagasi Venemaa keisririigi aegadesse ja jätkus Nõukogude ajal, püüdes maha suruda Ukraina natsionalistlikku meelsust ja tagada selle jätkuv ühinemine Venemaaga. Vaatamata Ukraina iseseisvusdeklaratsioonile ja Venemaa poolt riigi suveräänsuse tunnustamisele on soov Ukraina allutada jätkunud.
See ajab mind vihale. Seega otsustasin kirjutada, et jagada oma häält teistega, keda see on samamoodi mõjutanud. Minu eesmärk on käsitleda otseselt selle konflikti paljusid aspekte ja pakkuda mõningast ülevaadet teatud sündmuste aluseks olevast ajaloost ja kultuurilisest tähtsusest nende toimumise ajal. Loodan, et jääte minuga.
Kost Elisevich, meditsiinidoktor, filosoofiadoktor

Autoriõigus @Kost Elisevich, MD, PhD 2022. Kõik õigused kaitstud. Selle sisu ebaseaduslik reprodutseerimine toob kaasa viivitamatuid õiguslikke meetmeid.