Venemaa, purustatud

Ühiskonnad on kõige märgatavamalt häiritud, kui režiim variseb kokku vägivaldse riigipöörde, revolutsiooni või sõja ajal. Suured impeeriumid langevad katastroofi ohvriks, kui neil saab otsa energia, mis kunagi toitis nende päritolu dünaamilisust ja õmbles nende ühiskonna kangast. Salakaval protsess, mis näib sageli selliste tulemusteni viivat, võib ilmneda siis, kui autoritaarsed valitsejad, pidades silmas omaenda huve, püüavad võimu monopoliseerida, keelates kodanikel nende õigused. Nad teevad seda sõltumatu meedia õõnestamise, rahva otseseks teenimiseks mõeldud seadusandliku võimu üle kontrolli omamise, kohtusüsteemi asustamise kohtunikega, kes on rohkem kooskõlas täidesaatva võimu eesmärkidega kui põhiseadusega, ja võimsa jõukuse ülemklassi kasvatamise kaudu, mis hõlbustab ühiskonna vajalikku kontrolli. Mõne aja möödudes kaotavad isamaalised laulud oma kirge repressioonide, korruptsiooni, desinformatsiooni, tohutu ebaproportsionaalse varandusliku lõhe ja laguneva sotsiaalse infrastruktuuri taustal. Rahaline häving, majanduslik meeleheide ja ebaõnnestunud sõjapingutused kiirendavad langust, jättes ühiskonna otsima lootust paremale tulevikule, mis nüüd tundub kättesaamatu. … Rohkem Venemaad, purustatud

Teistsugune sõda: tulemuse modelleerimine asümmeetrilises ja mittekonventsionaalses sõjas

Vaatamata selgele ülekaalule relvastuses, laskemoonas ja vägede arvus on soositud riigid sageli jäänud sõjaeesmärkide saavutamisel ootustest kaugele maha. Selle põhjuseks võivad olla paljud tegurid – maastik, moraal, logistika, tööstusvõimsus ja rahandus, millele Carl von Clausewitz viitas oma mõjukas 1832. aastal avaldatud teoses „Sõjast“. Veelgi olulisem on see, et tulemuste ennustav modelleerimine, mis põhineb peamiselt 19. ja 20. sajandi sõjakogemustest saadud muutujatel, tundub 21. sajandil ebapiisav. Venemaa vana Nõukogude sõjapidamisstiil äratas kiiresti rahvusvahelist tähelepanu Ukraina sissetungi algstaadiumis, kui tal ei õnnestunud saavutada oma eesmärki vallutada Kiievit ja ta oli sunnitud taanduma riigi idaossa, kus ta on järgneva nelja aasta jooksul suures osas toppama jäänud. Ukraina vastupanustrateegia kiirete uuenduste järel järgnesid mitmed tagasilöögid, mis on avaldunud mitte ainult lahinguväljal, vaid ka Venemaa majanduse õõnestamise püüdlustes. … Loe edasi Teistsugune sõda: tulemuse modelleerimine asümmeetrilises ja mittekonventsionaalses sõjas

Etniline vaenulikkus Venemaa Föderatsioonis Kremli suhtes

„Pidage meeles mu sõnu: Venemaa kaob, kui Ukraina päike tõuseb.“ – Džohar Dudajev, revolutsiooniline juht ja Itškeeria Tšetšeenia Vabariigi president (1991–1996)

Džohhar Dudajev tapeti 1996. aasta aprillis Venemaa raketirünnaku tagajärjel, mis oli suunatud tema asukoha vastu. Neli kuud hiljem lõppes Esimene Tšetšeenia sõda (1994–1996) Hasavjurti lepingute allkirjastamisega pärast seda, kui tšetšeeni võitlejad olid sundinud Vene väed oma pealinnast Groznõist välja. Tšetšeenia oli esimene vabariik, mis pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal Kremliga kokku põrkas. Tšetšeenid keeldusid jäämast osaks riigist, mis oli neid pikka aega rõhunud. Nii tsaari- kui ka Nõukogude võimu ajal olid massilised küüditamised ja repressioonid õõnestanud nende kodumaad ja etnilist identiteeti, lootes maha suruda igasuguse natsionalistliku meeleolu taaselustumise. 1999. aastal purustas toonase peaministri Vladimir Putini algatatud jõhker sõjaline kampaania Tšetšeenia lootused suveräänsusele Teises Tšetšeenia sõjas (1999–2009). Groznõi tehti maatasa valimatu õhupommitamise, ballistiliste rakettide rünnakute ja pealinna pideva suurtükiväe piiramise tagajärjel, tappes umbes 8000 tsiviilisikut. Kampaania tugevdas Putini positsiooni Moskvas, aidates kindlustada tema tõusu rahva poolt praktiliselt vaidlusteta presidendiks. ... Rohkem etnilist vaenulikkust Venemaa Föderatsioonis Kremli suhtes

Venemaa valede ja repressioonide maailm ning selle murdepunkt

Venemaa juhtkonnal on viimase sajandi jooksul olnud pikk ajalugu oma rahvale valetamises, rohkem kui enamikul teistel režiimidel. Selle pettus on avaldunud mitmel moel, millest viimasel ajal on kõige rängemalt mõjunud Vladimir Putini eufemistlik „erioperatsioon sõjaliselt“ (SMO). Tegelikkuses oli see täiemahuline sissetung Euroopa suuruselt teise riiki eesmärgiga kukutada selle valitsus ja kehtestada Venemaa-meelne režiim, taastades seeläbi sõltuva vabariigi staatuse. Hinnanguliselt koguti nelja kuu jooksul Ukraina piirile 190 000 sõdurit ettekäändel, et toimub sõjaväeõppus, mis sarnanes vähem kui aasta varem läbi viidud õppusega. 2022. aasta jaanuaris kuulutas Venemaa välisminister Sergei Lavrov, et Venemaa ei taha Ukrainaga sõda, kuid vahepeal ilma igasuguse päästikuta see siiski juhtus. … Rohkem Venemaa valede, repressioonide ja murdepunkti maailmast

Vladimir Putin ja mägi, millel teda tõmbab surra

Kas Vladimir Putin suudab leppida kasvava murega Venemaa olukorra pärast, mille on põhjustanud tema sõda Ukrainas? Tema kalduvus konfliktidele on domineerinud poliitikas peaaegu kogu tema 25-aastase juhiaja jooksul, alates Tšetšeenia sõjast (1999–2009), millele järgnesid sissetung Gruusiasse (2008), Donbassi sõda (2014–2022), Süüria kodusõda (2015–2024) ja sissetung Ukrainasse (2022 – tänapäevani). See strateegia on säilitanud Putini versiooni ajaloolisest Vene „tugeva mehe“ eetosest Venemaa saatuse tüüri juures, kus riigi julgeolek tuleb individuaalse vabaduse arvelt. Selle käigus on Putin endale taganud võimu, mis kunagi kuulus tema tsaariaegsetele esivanematele, kuid nüüd on tal lisaks palju keerukama sisejulgeolekuaparaadi eelis. Probleem, millega ta praegusel hetkel silmitsi seisab, on müür, mille otsa ta on nii sõjaliselt kui ka majanduslikult sattunud. Küsimus, millega venelased nüüd silmitsi seisavad, peab keerlema ​​selle ümber, kas Putin on vaimselt võimeline omaenda puudustest üle saama, et päästa riik hävingust. ... Loe edasi Vladimir Putin ja mägi, millel ta sureb.

Kui retoorika varjutab Venemaa sõja tegelikkust, 
II osa: tabamatu „raudkindel“ julgeolekugarantii

Mõiste „julgeolekugarantii” toob endaga kaasa kindlustunde, mida pakuvad haavatavale riigile teised riigid, kinnitades neile, et agressori vastu, kes ohustab tema heaolu, rakendatakse märkimisväärset jõudu. Kui haavatavat riiki ei võeta sellise rühma nagu NATO liikmeks, mille põhikiri määratleb selgesõnaliselt kõigi liikmete kohustuse sekkuda ootuspärasel viisil, muutuvad sellised „julgeolekugarantiid” aja jooksul vaidlusküsimuseks või, mis veelgi hullem, ebamugavuseks. ... Rohkem kui retoorika varjutab Venemaa sõja tegelikkust II osa: Tabamatu „raudkindel” julgeolekugarantii

Kui retoorika varjutab Venemaa sõja tegelikkust, 
I osa: alahindamine

On lihtne mõista, kuidas praegune Ameerika naljameeste tegevus, mis läbirääkimiste laua taga selgelt avaldub, võib muuta inimese diplomaatia suhtes sügavalt küüniliseks, kui seda peetakse pigem agressori ja välise tehingute tegija kui agressiooni ohvri ja teda toetava naabri Euroopa kasuks suunatud lahenduseks. Venemaa sõja lõpetamiseks Ukraina vastu kavandatud kokkuleppe olemus näib vaid ennetavat paratamatut vaenulikkuse taastekkimist, arvestades julgeolekugarantiide ajaloolist ebausaldusväärsust, eriti Venemaa puhul. Paralleele nähakse Trumpi administratsiooni hiljutise kaubanduslepingute sassis olemisega Hiinaga, püüdes metsikult sooduspakkumisi läbimõelduma pikaajalise kasu puudumisel. ... Rohkem kui retoorika varjutab Venemaa sõja tegelikkust I osa: Alahindamine

Talv saabub Moskvasse

Neljas sõja-aasta on lõppemas ja kuigi agressorriik on selle konfliktiga seotud füüsilist traumat kogenud suhteliselt vähe, on asjaolud käesoleval aastal piisavalt muutunud, et ohustada Venemaa Föderatsiooni (VF) enda ellujäämist. Vladimir Putini jaoks pole aga nii oluline mitte VF-i laiema ulatuse elanike meeleolu, vaid pigem Moskva elanike oma. Venemaa pealinn on ohus ja mitte ainult kehtestatud rahvusvaheliste majandussanktsioonide, kasvava finantskoormuse ja sõjaväsimuse tõttu, vaid ka otsesemate elementide tõttu, mis õõnestavad nii tsiviilelu kui ka Kremli autoriteeti. Ja võib-olla on Ameerika meedial aeg pöörata rohkem tähelepanu Venemaa paljudele haavatavustele, kui see kaalub sõja lõpetamist. ... veel Moskvasse tuleb

Putini "päevade lõpp"

Kõik ettenähtavad eelised, mis Venemaale pärast Ukraina ebaõnnestunud 2022. aasta sissetungi on antud, on üha kiirenevas tempos kadumas. Illusioon Venemaa sõjalisest võimekusest koos piiramatu inimjõu ja tehnoloogiliste võimalustega oleks pidanud hakkama kahtlusi tekitama juba varsti pärast sõja algust, kui see kohtus Ukraina kahe vastupealetungi reaalsusega 2022. aasta lõpus. Rohkem poleks öelda käimasoleva sõja kohta kohe allpool, aga Vladimir Putini jaoks pole sõjaline läbikukkumine tema suurim probleem. See ootab teda ees 2025. aasta viimases kvartalis. Saatus, mis meenutab Vene impeeriumi langemist 1917. aastal ja Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal, ripub nüüd tema ees tasakaalus ja võib lõpuks viia despoodi ja kogu tema inetuse häbiväärse lõpuni. ... Rohkem Putini "päevade lõppu"

Putini koefitsiendid (2. osa) – Inimeste olemus

21. sajandi autoritaarse valitsemise võti peitub pettuses – enese varjamises tõsise kontrolli eest, samal ajal ühiskonna üle progressiivse kontrolli kehtestamises mitmesuguste vahenditega, sealhulgas salapolitsei loomisega, et kehtestada piirded selle kontrolli lammutamise takistamiseks. Ometi tekivad asjaolud, kus must luik selle kontrolli ära kisub, tuues endaga kaasa arusaama mineviku pettusest, mida tugevdavad kõik selles räpases afääris lahendamata jäänud kaebused. See on autoritaarse Venemaa korduv lugu – 1917. aasta bolševike revolutsioon, Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) lagunemine – lugu, mis on taas teel korrumpeerunud režiimi katastroofilisele lõpetamisele. … Veel Putini koefitsiente (2. osa) – Inimeste olemus