Putini kavatsused impeeriumi suhtes vs. Putini hirm NATO sissetungi ees

Viimase aasta jooksul on ilmunud hulk esseesid Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) tegevuse kohta, mis õhutas Vladimir Putini otsust tungida Ukrainasse, suveräänsesse riiki, püüdes selle valitsuse üle võtta, näilise eesmärgiga takistada selle assimileerumist NATO-sse. Sisuliselt oli asja tuum NATO järkjärguline ja tahtlik pealetung Venemaale. Putini eesmärk oli aga Ukraina denatsifitseerimine ja demilitariseerimine, sest ta nägi selles ohtu Venemaale ja kõigile Ukraina etnilistele venelastele. Me pole veel näinud selget argumenti, mis õigustaks süüdistust ja sellele järgnenud tegusid, mis ei häbistaks tema režiimi ja Venemaad suurema osa maailma ees.

Vladimir Putin, 2022. Krediit: todesblei

Ukraina ei ole Venemaale kunagi ohuks olnud ega ole ka kunagi väitnud, et see seda oleks. Peaaegu kolm aastakümmet tagasi otsustas Ukraina loobuda kogu oma tuumaarsenalist ja sellega seotud relvastusest vastutasuks garantiide eest, et tema suveräänsust kaitstakse vastavalt Venemaa, Ameerika Ühendriikide (USA) ja Ühendkuningriigi allkirjastatud Budapesti memorandumile (1994). Samuti ei ole Ukraina valitsus Ida-Ukrainas etnilisi venelasi taga kiusanud ega olnud Ukraina jaoks ebamõistlik nõuda ukraina keele kui oma ametliku riigikeele olemasolu. Kunagi ei ole püütud vene keelt ega kultuuri ühiskonnast kõrvaldada ega ühegi teise etnilise rühma keelt ega kultuuri kõrvaldada. Viimane oli teravas vastuolus keiserliku Venemaa ja seejärel Nõukogude Venemaa sajanditepikkuse katsega õõnestada Ukraina keelt ja kultuuri venestamise protsessi kaudu. Lõpuks, arusaama, et Ukrainat vallutasid natsid ja juhtisid äärmuslik režiim, lükkab ümber asjaolu, et 2019. aasta rahvahääletusel toetati tsentristlikku Euroopa-meelset parteid. Paremäärmuslikud elemendid pole Ukraina iseseisvuse viimase kolme aastakümne jooksul pärast Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) lagunemist valitsuse asjadele mingit mõju avaldanud.
Vastasel
juhul ei võta väited, mis süüdistavad NATO-t vandenõus oma mõjuvõimu suurendamiseks Ida-Euroopas ja Venemaa piiride ohustamises, arvesse 20. sajandi Ida-Euroopa märkimisväärset ajalugu Venemaa hegemoonia all. Kõik sellised väited on vaadanud Venemaad ohvrina, kuid on kuidagi jätnud tähelepanuta mitme Venemaa lähedal asuva riigi soovi otsida julgeolekugarantiisid tulevaste repressiivsete Venemaa režiimide vastu, nagu 19. sajandi keisririik või 20. sajandi Nõukogude Venemaa. Argument ei ole siin selles, et suveräänset Venemaad tuleks pidada laieneva NATO ohvriks, vaid selles, et arvukad suveräänsed Ida-Euroopa riigid, sealhulgas Balti riigid ja nüüd ka Soome, vääriksid sama kaalumist. Miks me kaldume Venemaad kaitsma ja otsima tema lepitust ning keelama teistel riikidel nende õiglast soovi julgeoleku järele riigi vastu, mis on püüdnud neid alistada? Meeldetuletuseks, NATO järgib oma liikmete jaoks kollektiivkaitse ja kriisiohje põhimõtet, et reageerida mis tahes liikme vastu suunatud välisagressioonile ja aidata toime tulla sisemiste ohtudega. NATO ei ole seal selleks, et sõda pidada ühelgi muul põhjusel. Venemaal jääb üle vaid käituda viisil, mida nõuavad mitmed varasemad lepingud teiste riikide piiride austamiseks.

NSV Liidu lagunemise ja lõpliku lagunemise ajal Venemaale antud lubaduste kohta Ida-Euroopas antud liialdatud valeinformatsioon vajab erilist tähelepanu. See on seotud president George H.W. Bushi ja Nõukogude Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi 1990. aasta tippkohtumisega, kus muuhulgas arutati Saksamaa taasühinemist. Gorbatšov aktsepteeris ideed, et taasühinenud Saksamaa saab NATO osaks, kui enda tehtud valikut. See oli kooskõlas 1975. aastal Helsingis allkirjastatud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi sätestatud põhimõttega, milles deklareeriti, et riigid võivad vajadusel teistega liituda. Nii Gorbatšovi kui ka tema välisministri Eduard Ševardnadze sõnul ei arutatud NATO edasist laienemist, nagu jutustas lauas viibinud endine riigisekretär Robert Zoellick. Tegelikult oli kokku lepitud kinnituses, et NATO ei relvasta Ida-Saksamaad ja seda ta ka ei teinud. Samamoodi ei esitanud Venemaa 1996. aastal Clintoni administratsiooni ajal läbirääkimisi endiste Varssavi pakti riikide NATO-ga liitumiseks, kuid vastuväiteid.

1997. aastal allkirjastatud NATO-Venemaa alusakt vastastikuste suhete, koostöö ja julgeoleku kohta lõi koostöö tegevuskava, kinnitades Venemaale, et NATO säilitab kaitsepositsiooni, mis ei kujuta endast otsest sõjalist ohtu. NATO-Venemaa Nõukogu 2002. aasta Rooma tippkohtumisel ei väljendanud Putin ise NATO laienemise osas mingeid muresid . Kakskümmend aastat hiljem liitus NATO-ga Soome oma 830 miili pikkuse Venemaa-poolse piiriga ja tekitas Venemaal vaid välisminister Sergei Lavrovi vastukaja, kes mainis : "Vaatame, kuidas nende territooriumi Põhja-Atlandi liidus praktikas kasutatakse." Ilmselgelt oli Ukraina ise Putini jaoks tõeline pöördepunkt ja see viitab pigem sellele, mida Carteri administratsiooni endine riikliku julgeoleku nõunik Zbigniew Brzezinski oma raamatus („Strateegiline visioon: Ameerika ja globaalse võimu kriis; 2012“) kuulutas: „Ei saa piisavalt rõhutada, et ilma Ukrainata lakkab Venemaa olemast impeerium, kuid kui Ukraina on allutatud ja seejärel allutatud, saab Venemaast automaatselt impeerium.“

Tema tegevuskava on juhtinud Ukraina strateegiline väärtus Venemaa jaoks ja Putini kalduvus pidada seda vasallriigiks. Putini režiim on pidevalt püüdnud Ukrainat mõjutada, sekkudes selle poliitilistesse ja valitsusasjadesse, kuni punktini, mis viis 2013.–2014. aasta Maidani revolutsioonini. Viimane sai alguse siis, kui Ukraina Venemaa-meelne president Viktor Janukovõtš reetis oma valimisplatvormi, mille kohaselt kavatses ta sõlmida assotsiatsioonilepingu Euroopa Liiduga (EL) liitumiseks. Selle asemel toetas ta Putini pakkumist päästa Ukraina riigivõlg ja alandada Vene gaasi hinda, mis oli vastuolus enamiku ukrainlaste soovidega. Janukovõtši valitsus oli selleks ajaks juba tunnustatud repressiivse režiimina, mida süüdistati korruptsioonis ja mis väljendas selgelt Venemaa-meelsust. Eelkõige oli Janukovõtši eitamine holodomorist – 1932.–1933. aasta näljahädast –, mis oli Stalini poolt toime pandud genotsiidne akt Ukraina maaomanike kõrvaldamiseks, kes moodustasid tolleaegse nõukogudevastase opositsiooni suure osa.

Maidanil, nagu revolutsiooni kutsuti, polnud NATO-ga mingit pistmist. Lisaks ei olnud ei EL-il ega USA-l mingit rolli sündmuse korraldamises ega rahastamises, mis kukutas Janukovõtši valitsuse ja saatis presidendi Venemaale turvalisse varjupaika otsima. Venemaa püüdis aga süüdistada eelkõige USA valitsust, moonutades uudiseid massiprotesti rahastamise kohta, väites, et selleks eraldati 5 miljardit dollarit, ja süüdistades toonast abiriigisekretäri Victoria Nulandi sündmuste manipuleerimises . Eespool mainitud USA investeeringud Ukrainasse olid tegelikult tehtud juba 1991. aastal, kui Ukraina iseseisvus. Nende vahendite eesmärk oli aidata Ukrainal saavutada stabiilne ja turvaline demokraatlik valitsemine ning edendada kodanikuosalust. Sellel polnud mingit seost Maidanile eelnenud sündmuste ega selle hukkamisega.

Ukraina liikus iseseisvalt EL-i ja Läände ning sellest piisas Putinile, et mõista, et hoolimata asjaolust, et Ukrainal kui suveräänsel riigil on õigus enesemääramisele, oli see Vene demagoogi ja imperialisti jaoks lihtsalt liiga palju aktsepteerida, eriti sellise jaoks, kelle arusaamad imperialistlikust Venemaast jäid endiselt ülimuslikuks. Tema jaoks õigustaks see tema 2014. aasta sissetungi Krimmi Venemaa strateegilise sõjalise kohaloleku säilitamiseks ning peagi pärast seda sissetungi Ida-Ukrainas, kus Venemaa paramilitaarsed jõud õhutasid ja toetasid separatistlikku liikumist. Sellele järgnes silmakirjalik katse lahendada Ida-Ukraina vaidlusi Minski kokkulepetega ja Putini häbiväärne Ukraina ajaloo ümberkirjutamine suurema Venemaa ajaloo joonealuse märkusena. Järjepidev idee propageerimine, et need kaks rahvast on tegelikult üks, ei oleks kunagi kooskõlas Ukraina rahvusliku tundega, nagu see ei oleks seda ka ajalooliselt. Viimase osas tunduvad Putini teod selles ebainimlikus sõjas koos tsiviilinfrastruktuuri valimatu pommitamisega üsna vastuolus tema väljendatud tundega.

Samuti on jäänud mulje, et Putin kaldus oma presidendiaja algusaastatel lääne, võib-olla isegi selle demokraatlike ideaalide poole, ja et NATO, oma järjekindla püüdega riike oma haardesse võita, sundis teda teisiti käituma. Selle arvamuse kummutamiseks annaks lühike ülevaade neist aastatest teistsuguse vaatenurga selle endise Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) ohvitseri iseloomule ja kavatsustele. Putin tõusis Boriss Jeltsini valitsuses 1990. aastatel Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) direktoriks, mis oli asendanud vanema NSV Liidu KGB. Temast sai peaminister Jeltsini presidendiameti hilisematel aastatel, kui nii viimase tervis kui ka poliitiline maine olid kõikuma löönud. Putini jaoks, kes oli Venemaal suhteliselt tundmatu, tekitas tema tõusu mõistmine vajaduse oma annete suurema tunnustamise järele, et võita rahva poolehoid ja säilitada seejärel presidendiametit. Oodatava ülemineku ajal avanes võimalus seda teha.

Venemaa Föderatsioonis korduv Tšetšeenia mässu probleem valmistas Kaukaasia piirkonnas muret ja 1999. aastal, kui vabariigist pärit islamimässulised ületasid naaberpiirkonda Dagestani, et toetada separatistlikku liikumist ja ähvardada Venemaa kontrolli, oli vaja midagi ette võtta. rida pommiplahvatusi , millest tähelepanuväärseim hõlmas kahte kortermaja Moskva lähedal, tappes kokku üle 230 inimese. Kaks teist pommirünnakut toimusid kaugemates linnades, tappes veel 81 inimest. Hinnanguliselt sai nendes juhtumites vigastada kokku 1000 inimest. Varsti pärast seda süüdistas Putin, kes oli tol ajal FSB direktor ja hiljuti peaministriks nimetatud, tšetšeene ja vandus kättemaksu avalduses, mis köitis rahva tähelepanu oma keelekasutuse tõttu. Põhja-Kaukaasias algatati ulatuslik õhurünnakukampaania. Rünnak Tšetšeenia pealinnale Groznõile oli eriti tähelepanuväärne oma julmuse ja enam kui 8000 tsiviilisiku kaotuse poolest. Dagestani ja Tšetšeenia rahutused vaigistati lõpuks ning piirkonna stabiilsuse tagamiseks kehtestati nukuvalitsus.

viies korteripommiplahvatus Rjazanis Moskvast kaguosas, kuid seda ei toimunud. Kahtlane tegevus piirkonnas äratas kohaliku politsei tähelepanu, kes avastas keldrikorterist lõhkeaineid ja arreteeris kolm agenti, kes osutusid FSB agentideks. Lõhkeaine identifitseeriti sama materjalina, mida kasutati neljas eelmises korteripommiplahvatuses. Juhtumist teatati meedias ja tekkis kahtlus leidude olulisuses seoses varasemate sündmustega. Selleks ajaks oli Putin säilitanud presidendiameti 2000. aasta märtsi Venemaa valimistel, olles saanud tunnustuse sekkumise eest Tšetšeenia mässusse. Juhtumi uurimiseks oli moodustatud valitsuskomisjon, kuid 2002. aastaks, kui Tšetšeenia mäss oli ohjeldatud ja majandusväljavaated paranesid, tekkis Venemaal ükskõiksus. Katsed asja arutamisele suunata suruti maha. See juhtus vaatamata mõnele laialdaselt kajastatud mõrvale, mille hulgas oli endise KGB ohvitseri Aleksandr Litvinenko mürgitamine Londonis poloonium-210-ga ja liftist tulistatuna leitud ajakirjanik Anna Politkovskaja. Mõlemad olid seotud Putini kaasosaluse tõe paljastamisega pommiplahvatuste sündmustes. Kuigi tugevad esmapilgul usutavad tõendid viitavad Putini osalemisele kogu afääris, pole lõplikku kohtuotsust veel täidetud.

Need sündmused tuletavad meelde diktaatori olemust, kes püüab oma agentide tegusid obfuskeerimise ja desinformatsiooni abil õigustada ajast, mil ta ise võimule tuli. Lõppkokkuvõttes on argumendid, et NATO ja USA on süüdi sõjas, mida me praegu näeme, mõeldud propageerima ideed, et Venemaa on kuidagi NATO neutraliseerimispüüdluste ohver ja neil puudub alus.

„Venemaa võit toob endaga kaasa lubaduse jätkuvast ebastabiilsusest piirkonnas. See kiirendab Venemaa läänepiiri ääres asuvate riikide edasisi kaitseettevalmistusi, tugevdades samal ajal idapoolseid sidemeid Hiinaga.“ Allikas: kosmozoo

Pühendudes suurimale sõjalisele kampaaniale Euroopas pärast Teist maailmasõda ning kandes selle käigus tohutuid kaotusi, pannes oma riigi majandusliku ebakindluse ohtu ja pannes toime arvukalt julmusi, mida ei saa tähelepanuta jätta, ei jäänud Putinil muud üle, kui jätkata sõda seni, kuni ta jõuab punkti, kus ta suudab oma rahva ees näo päästa ja võimu säilitada. Kui poleks olnud hiljutisi sündmusi, mis paljastasid tema enda sõjaväes valitseva korratuse, oleks viimast stsenaariumi võinud ette näha. Putin ei ole kunagi olnud keegi, kellel oleks enda ega Venemaa jaoks olnud muid püüdlusi peale tegevuskava elluviimise, millel on vähe pistmist lääneriikidega. Ta on jäänud samaks inimeseks kogu oma KGB ohvitserikarjääri jooksul kuni presidendiks saamiseni.

Mis juhtub siis selle sõja tulemusega? Venemaa võit toob kaasa lubaduse jätkuvast ebastabiilsusest piirkonnas. See kiirendab Venemaa läänepiiri ääres asuvate riikide edasisi kaitseettevalmistusi, tugevdades samal ajal idasidemeid Hiinaga. See julgustab naabruskonnas sarnaselt mõtlevaid autoritaarseid isikuid käituma vastavalt ja veenab teisi olema vähem kalduvad demokraatlike väärtuste edendamisele. See võib muuta Lõuna- ja Kesk-Aasia suhete dünaamikat kooskõlas Venemaaga ja läänest eemale. Venemaa tugineb oma uuendatud staatusele ja jätkab tegutsemist üksusena, mida taga aetakse kogu maailmas, püüdes õõnestada haavatavate riikide valitsusi ja ära kasutada nende loodusvarasid.

Lääs peab selle sõja ülejäänud osa läbiviimise kohta tegema järelduse, mis tühistab Venemaa sõjakuse ja sõjalise seikluse ning taastab Ukraina territooriumi täielikult, et saaks ise otsustada oma tuleviku üle. NATO on sellesse pingutusse täielikult kaasatud oma liikmesriikide huvide kaitsmiseks Ida-Euroopas, tunnistades piirkonnas valitsevat reaalset ohtu, mitte aga kunstlikult tekitatud ohtu, mida on tuvastanud Venemaa propagandistid ja mida õhutavad meedias esinevad „kasulikud idioodid“, võltsekspertide rollis olulisust otsivad poliitikud, omakasu silmas pidavad korporatiivsed tüübid ja isegi mõned akadeemikud meie seas.

Autoriõigus @Kost Elisevich, MD, PhD 2023. Kõik õigused kaitstud. Selle sisu ebaseaduslik reprodutseerimine toob kaasa viivitamatu õigusliku menetluse.


2 mõtet teemal „Putini kavatsused impeeriumi suhtes vs Putini hirm NATO sissetungi ees”

Kommentaarid on suletud.