Riigi elujõulisus autonoomse, isemajandava ja õitsva üksusena sõltub tema rahva jätkuvast heaolust, loodusvaradest, tasakaalustatud valitsemisest, võimest kaitsta ennast ja oma naabreid välisohu eest, liitlastega jagatud luureandmetest ning õiglastest vastastikustest kaubandussuhetest. Ukraina jaoks on tee olnud mitte ainult keeruline, vaid ka ohtlik, viimane on seotud Venemaa ja täpsemalt Vladimir Putiniga. Kõigist Venemaa sissetungi õigustustest ei ole ükski väärt kedagi peale nende, kes kas levitavad perversselt Kremli propagandat või kellel puudub arusaam piirkonna ajaloolisest taustast ja sündmuste üksikasjadest, mis tegelikult aset leidsid mitu aastat enne konflikti. Jätaksin kõik need viimased argumendid, mis loetlevad asjakohaseid küsimusi, varem avaldatud materjalide , et keskenduda sellele, miks Ukraina peab jääma terveks, mitte et see läbimõtlematu rahulepinguga lagundataks.
Moraalne argument
Venemaa kannab endiselt vastutust oma ebaseadusliku sissetungi Ukrainasse ja paljude toime pandud julmuste. Ukrainal on olnud õnnetus asuda imperialistliku Venemaa kõrval ning olla oma peaaegu 70-aastase eksistentsi jooksul (1924–1991) endise Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) elutähtsaks varaks. Nüüdseks on sellest saanud kaitsevall Venemaa avaliku agressiooni vastu ülejäänud Euroopas, mis heidab valgust Putini hegemooniliste ambitsioonide reaalsusele. On mõeldamatu, et praegusel hetkel kaalutaks Venemaa vaenulikkuse premeerimist Ukraina territooriumi andmisega, justkui andmaks talle tunde, et ülejäänud Ukraina on nüüd tema haardes.
Siin ebaõnnestub diplomaatia oma kinnitustega, et tulevane heidutus rahuläbirääkimiste osana on kuidagi tagatud, samas kui Ukraina puhul on kogemused näidanud vastupidist. Võib-olla on see märk praegusest globaalsest olukorrast, et nüüd pakutakse agressorile lepitusvõimalusi rünnatute arvelt, ilma et oleks lubatud isegi tulevast julgeolekut. See moraalse hinnangu möödalaskmine, mille Trumpi administratsioon sõnastas hiljutises „lõplikus pakkumises“, peegeldab USA positsiooni langust globaalsetes suhetes ja rõhutab vajadust kaitseliitude ümberkujundamise järele, et vältida sellist häbiväärset alistumist Lääne poolt. Ukraina territoriaalset terviklikkust ei tohi kahjustada tehingulise kokkuleppe mugavuse nimel, mis on kasulik vahendajale ja soosib agressorit.
Krimm
Krimmi poolsaar külgneb Ukraina territooriumiga ja rahvusvahelise õiguse kohaselt jääb see Ukraina osaks. See oli kunagi tatarlaste kodu, kes olid 13. sajandi mongolite sissetungi jäänused Ukrainasse ja valitsesid maad üle 400 aasta Krimmi khaaniriigina. Tatarlaste rünnakud Ukraina territooriumile viisid nad suurema osa sellest ajast konflikti Ukraina kasakatega, kes olid loonud võimsa sõjalise kohaloleku, mis koosnes ratsaväeüksustest, et neid sissetunge tõrjuda. Suurt osa sellest ajaloost käsitletakse mujal, sealhulgas Vene impeeriumi hilisemat saabumist 18. sajandi lõpus. Just venelaste saabudes seati eesmärgiks sundida tatarlased Krimmist välja Osmani impeeriumi maadele. Pärast bolševike revolutsiooni kuulutati Krimm 1921. aastal autonoomseks vabariigiks, kuid olukord muutus, kui Joseph Stalinist sai NSV Liidu juht ja Krimmi tatarlased allutati 1940. aastatel jõhkrale etnilisele puhastusele ja pagendusele. Seetõttu on Putin jätkanud Venemaa tatari kogukonna tagakiusamise traditsiooni , väites, et Krimm on Venemaa „ vaimne püha maa “.
Pärast Stalini surma 1953. aastal ja Nikita Hruštšovi võimuloleku ajal andis Ülemnõukogu Presiidium 1954. aastal välja dekreedi, millega Krimm anti Ukraina jurisdiktsiooni alla , mis oli sel ajal samuti NSV Liidu vabariik. NSV Liidu lagunemisega 1991. aastal toimus Ukrainas referendum , mille tulemusel hääletas 92% hääletajatest iseseisvuse poolt. Selleks ajaks oli Krimmis 60% venelased, ülejäänud osa suures osas ukrainlased, segamini kasvava tatarlaste elanikkonnaga, kes olid hakanud pärast aastakümneid kestnud pagulust oma maale naasma. Krimmi elanikkond ise kuulutas 54% häälteenamusega välja iseseisvuse Ukrainast, hoolimata venelaste enamusest

Putin tungis Krimmi 2014. aastal paramilitaarse operatsiooniga, mis haaras enda alla parlamendi ja tugevdas oma sõjalist kohalolekut kogu poolsaarel, kus tal oli juba Ukrainalt renditud mereväebaas Sevastopoli sadamas oma Musta mere laevastiku jaoks. Kiirustatult korraldatud referendum Venemaaga annekteerimise poolt andis Putinile vale tunde autoriteedist seda nii kuulutada. See šaraad jäi rahvusvahelise üldsuse jaoks veenmatuks, seda väljendasid nii ÜRO Peaassamblee, mis toetab Ukraina jätkuvat suveräänsust, kui ka Rahvusvaheline Kriminaalkohus , mis lihtsalt peab Krimmi Venemaa okupeeritud territooriumiks. Lisaks on Krimmi põlisrahvaste esinduskogu Medžlise esimees Refat Tšubarov lisanud oma hääle Volodõmõr Zelenskõile, kuulutades, et Krimm peab jääma "Ukraina lahutamatuks osaks".
Sarnane Ida-Ukraina okupeerimine on võimaldanud Putinil luua oma maismaasilda Krimmi, nagu ka tema 3,7 miljardi dollari suurune Kertši silla– 12 miili pikkune läbisõidutee, mis ühendab Venemaa mandriosa üle Kertši väina poolsaarega. Putini jaoks on Krimm strateegiline sõjaline preemia , mis mitte ainult ei anna Venemaale sooja mere sõjasadamat, vaid ka otsesemat juurdepääsu Vahemerele ja seega ka Lähis-Idale, Põhja-Aafrikale ja Lõuna-Euroopale. Poolsaarel on laiali mitu maismaabaasi, millel on luurevõimekus, ja sõjaväelennuväljad, mis saavad vastasel juhul avaldada mõju suurele osale Ukrainast.

Lõppkokkuvõttes on aga vaieldav, et Krimmist piisab vaid Venemaa võimu laiendamiseks Ukraina üle, millega tal on juba ühine maismaapiir üle 1200 miili ja merepiir 200 miili. Lisaks on Venemaal juba suur mereväebaas Musta mere idakaldal Novorossiiskis. Teine süvamere mereväebaas on ehitamisel Otšamtširas Venemaa-meelses separatistlikus Gruusia piirkonnas Abhaasias. Putini jaoks on oluline maismaapiir, mida Ukraina jagab Moldovaga (915 km), Rumeeniaga (530 km), Poolaga (421 km), Ungariga (103 km) ja Slovakkiaga (90 km) ehk see, mis moodustab 1300 miili pikkuse avatuse Ida-Euroopale. Ja see viitab tema soovile lõpuks Ukraina tervikuna üle võtta.

Ida-Ukraina
Vaatamata lääne muljele, et Ida-Ukraina on valdavalt Venemaa-meelne ja, nagu Putin on väitnud, Ukraina valitsuse poolt tagakiusatud , toetas 2014. aastal separatismi tegelikult vaid kolmandik kahe neljast oblastist – Luhanski ja Donetski, mida ühiselt nimetatakse Donbassiks – elanikkonnast . Lisaks on USA erisaadiku Steven Witkoffi sellised avaldused, mis viitavad sellele, et kuna idaukrainlased on venekeelsed , on nad pühendunud vene rahvusele, absurdsed, arvestades, et enamik ukrainlasi oskab vene keeles suhelda, nagu see on kogu endise Nõukogude Liidu territooriumil.
Venemaa-meelne separatistlik liikumine Donbassis, mida 2014. aastal õhutasid imporditud aktivistid ning toetasid Venemaa regulaarväed ja paramilitaarsed üksused, viis kodusõjani, mis sai eelmänguks Putini 2022. aasta sissetungile. Venemaa edasitung on Ida-Ukrainas sisuliselt peatatud juba kolm aastat ning on tänaseni tapatalgud, mis on maksnud Venemaale ja Ukrainale palju elusid, sealhulgas seal elavatele tsiviilisikutele. Piirkond on endiselt Ukraina majanduse kriitilise tähtsusega element ja omab suuri tulevikulootusi masinavärgina, mis parandab Venemaa poolt riigile tekitatud kahju.
Donbas on Ukraina tööstuskeskus, moodustades 25% riigi tööstustoodangust, kusjuures Donetsk on ainuüksi suuruselt teine piirkondlik SKP. Ida-Ukrainas on üldiselt märkimisväärne maavarade rikkus, mille hinnanguline väärtus on mitu triljonit dollarit . Ukrainas on hinnanguliselt 20 000 maavara leiukohta 116 liigist, sealhulgas haruldastest muldmetallidest , millest 40% asub idaosas. Märkimisväärsed grafiidi, titaani, liitiumi, uraani ja berülliumi varud moodustavad hulga mineraale, mida peetakse selliste riikide nagu USA jaoks kriitilise tähtsusega. Ainuüksi Dnipro-Donetski vesikond , mis asub Dnipro jõest idas, moodustab ka 90% Ukraina nafta- ja gaasitoodangust, sealhulgas suurema osa hinnanguliselt 900 miljardist kuupmeetrist maagaasivarust.

Seega suure osa Ida-Ukraina kaotamine võtaks Ukrainalt vahendid oma tööstusbaasi säilitamiseks, muutes riigi sõltuvaks teistest riikidest vajalike loodusvarade varustamisel. Selle territooriumi säilitamine mitte ainult ei muudaks seda isemajandavaks, vaid võimaldaks tal ka oma maavarasid kasutada majanduse taastamiseks ja kaubavahetuseks läänenaabritega, jätkates samal ajal teravilja eksportimist üle maailma.
Reparatsioonide probleem
Veidi rohkem kui aasta tagasi hinnati Ukraina ülesehitustööde maksumuseks 411 miljardit dollarit. Ainuüksi 2024. aastaks lisati veel 15 miljardit dollarit kiireloomuliste ülesehitus- ja taastamistööde jaoks. Käesoleval aastal jätkub Venemaa ulatuslik tsiviilinfrastruktuuri hävitamine mitte ainult Ida-Ukrainas , vaid ka pealinnas Kiievis ja lõunapoolses sadamalinnas Odessas . Praegused prognoosid näitavad nüüd järgmise kümnendi maksumuseks 524 miljardit dollarit, mis läheneb Ukraina hinnangulisele 2024. aasta SKP-le kolmekordselt.

On vältimatu, et Venemaa keeldub täitmast talle pandud kohustust maksta reparatsioonide eest. Putini täielik hoolimatus oma „venekeelse“ Ukraina rahva ning nende maa ja vara suhtes peegeldab tema suhtumist reparatsioonidesse. Lisaks sellele on oluline tõsiasi, et Venemaa majandus, mis on nüüd tugevalt seotud ja sõltub sõjast, on tõsiselt kahjustatud rahvusvaheliste sanktsioonide, naftatöötlemis- ja ladustamisrajatiste hävitamise, tööjõu kadumise ning jätkuva sisemise halva juhtimise ja korruptsiooni tõttu. Pole enam mingit lootust, et Venemaa reparatsioonideks raha eraldamine on ebatõenäoline.
Selle rahalise vajaduse osaliseks rahuldamiseks on parim rahastamisallikas Venemaa ligikaudu 300 miljardi dollari väärtuses külmutatud välisvarasid Euroopas. On tekkinud nnreparatsioonilaenuidee, mis võimaldaks neid varasid kasutada ilma neid konfiskeerimata. Varad laenataks Ukrainale, kes esitaks Venemaa vastu sõjareparatsioonide nõude laenu tagatiseks. Venemaa keeldumine tagasimaksmisest käivitaks tagatise sundmüügi, mis võimaldaks külmutatud varade omanikel esitada nende vastu nõude ja vastavalt sellele oma laenu tagasi saada.
Siiski on Ukraina tulevikku võimalik teha märkimisväärseid investeeringuid , kui see jäetakse lääne ja teiste globaalsete ettevõtjate hooleks. Teravas vastuolus sellega, mida Venemaa pakub reparatsioonide näol, on igati põhjust arvata, et eriti Ida-Ukraina jõuline taastumine on endiselt võimas stiimul hoida seda õiguspäraselt seal, kus see kuulub – Ukrainas – ja läänes.
Epiloog
Hiljuti teatas Trumpi administratsioon osana oma rahuettepanekust, mis lõpetas Venemaa sõja Ukrainas, et USA tunnustab ametlikult Krimmi Venemaa osana, püüdes sisuliselt sundida Ukrainat seda tunnustama. Seda tehes läheb USA vastuollu omaenda 2018. aasta deklaratsiooniga, milles ta lükkas tagasi Venemaa ebaseadusliku Krimmi annekteerimise 2014. aastal ja lubas toona „jätkata seda poliitikat kuni Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamiseni“. See teadaanne tuli pärast Witkoffi mõttetuid pingutusi leida konfliktile mingisugune vastuvõetav lahendus. Olenemata sellest, kas tegemist on Krimmi või Venemaa vägede poolt praegu okupeeritud Ida-Ukrainaga, ei pruugi Trumpi administratsioonil olla volitusi kuulutada Venemaa nõuet Krimmi suhtes kehtivaks ilma Kongressi heakskiiduta.

Rahvuse idee ei tulene ainult territoriaalsest valdamisest või konkreetsest geograafiast. Rahvus eksisteerib oma rahva tahte kaudu, tunnustades oma ajalugu, kultuuri, keelt ja traditsioone. Seda „tahet“ saab proovile panna lahingus, juhtimises, vastupidavuses ja mõnikord ka nende ajutiste sädemete abil, mis sütitavad uuesti teadlikkuse pärast pikki rõhumisperioode. Need elemendid defineerivad Ukrainat igas mõttes, nii nagu see on idast läände tervikuna. Sel eesmärgil tuleks seda austada.
Autoriõigus @Kost Elisevich, MD, PhD, 2025. Kõik õigused kaitstud. Selle sisu ebaseaduslik reprodutseerimine toob kaasa viivitamatuid õiguslikke meetmeid.