Krimm

Nagu enamikule tundlikele olenditele enesestmõistetav, jääb Krimm geograafiliselt Ukraina territooriumiga külgnevaks, nii et kõik peale Vene ultranatsionalisti mõistaksid olukorra leppimatut loogikat, mida Putin otsustab ignoreerida. Krimm on Venemaa huvidele eluliselt tähtis kui sõjaline tugipunkt, mis pakub juurdepääsu Vahemerele, ja teatud määral endiselt eelistatud lähedal asuv puhkusekoht, mida venelased väga tahaksid enda omaks nimetada.

Üks usutav põhjus Venemaa sissetungiks Ukrainasse, mille senaator John McCain kaheksa aastat tagasi välja tõi, on maismaakoridori kindlustamine läbi Ida-Ukraina Krimmi, mille Putin saaks annekteerida sarnaselt Krimmi ebaseaduslikule annekteerimisele 2014. aastal. Sellel Mustas meres asuval poolsaarel on olnud äärmiselt keeruline ajalugu, mida on veelgi varjutanud Venemaa retoorika, mis on püüdnud selle lugu ümber kujundada irredentliku stsenaariumi osana.

Vladimir Putini kaebus on seotud Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSV) Ülemnõukogu Presiidiumi 1954. aasta määrusega, millega Krimm anti Ukraina Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (NSV) jurisdiktsiooni alla. Sündmus tähistas 1654. aastal sõlmitud Perejaslavi lepingu 300.aastapäeva . See oli sõjaline ja poliitiline liit Bohdan Hmelnõtskõi juhitud Ukraina kasakariigi ja Venemaa tsaari Aleksei vahel. Vastutasuks autonoomia ja usu säilitamise eest vaidlusalusel territooriumil, mida läänes piirasid Rzeczpospolita ja lõunas Ottomani impeerium, pidi Ukraina kasakavägi pakkuma julgeolekut laieneva Ottomani impeeriumi vastu ning neid võidi abistada suhetes naaberriigis asuva Poola-Leedu Rzeczpospolitaga.

Eriline oht valitses sel ajal Krimmis ja selle sidemetes Osmani impeeriumiga. Krimmi tatarlased, 13.sajandil , olid poolsaart sajandeid domineerinud. 16.sajandil ühines Krimmi khaaniriik oma lõunas asuvate islami kaasaegsete, Osmanitega. Nad pidasid kaubandussuhteid ja tegid koostööd sõjalistes sissetungides peamiselt tänapäeva Ukraina lõunapoolsetes steppides.

Järgneva 150 aasta jooksul, tsaari-Venemaa kasvu, kasakariigi nõrgenemise ja Poola-Leedu Rzeczpospoli langusega, läks suur osa tänapäeva Ukraina territooriumist üle Venemaa impeeriumile. 1783. aastaks, Katariina II valitsemisajal, liideti Krimmi khaaniriik Osmanite lõpliku lüüasaamisega ja Kutšuki Kainardža rahuga impeeriumi osaks.

Venemaa keisririik jätkas 19. sajandi esimesel poolel oma territoriaalset laienemist läände ja itta . Mõistes Osmani impeeriumi nõrgenevat seisundit, üritas tsaar Nikolai I vallutada Balkani maad kagus, et saada Bosporuse väinade kaudu vaba juurdepääs Vahemerele. Seetõttu tekkisid Suurbritannial, Prantsusmaal ja Sardiinia-Piemonte'il majanduslikud mured seoses nende kaubandushuvidega Lähis-Idas. Kui Vene lahingulaevad ründasid Musta mere sadamas asuvat Osmani mereväge süütekäsuga, süütasid selle põlema ja tapsid üle 2000 mereväelase, asusid lääneriigid tegutsema, alustades Krimmi sõda, mis kestis kuni 1856. aastani. Venemaa sai täielikult lüüa, kaotades üle 450 000 inimese, Musta mere laevastik hävitati koos Krimmi peamise mereväesadama Sevastopoliga. Järgnenud Pariisi leping demilitariseeris Musta mere, jättes Venemaa keisririigi lõunaranniku täiesti haavatavaks. Ajaloolane Shepard B. Clough pidas sõja ja Venemaa lõpliku alandamise kaheks peamiseks põhjuseks tsaar Nikolai liialdamist Musta mere ja kaugemate piirkondade kontrolli alla saamisel ning Lääne-Euroopa reaktsiooni valesti hindamist.

Tatarlased moodustasid Krimmi elanikkonnast enamuse kuni 19. sajandi keskpaigani. Romanovite dünastia ajal kehtis tatarlaste suhtes diskrimineeriv poliitika, mis hakkas kajastuma rahvaarvu vähenemises. Kultuuriline hirmutamine mälestusmärkide ja mošeede hävitamise, sunniviisilise ümberasustamise ja vägivallaga kandus edasi ka 20.sajandisse . Tatarlaste talurahvas muudeti pärast 1796. aastat pärisorjuseks ja jäi selleks kuni 1861. aastani, mil maaomanike all olev pärisorjus asendati majandusliku pärisorjusega. Krimmi Vene impeeriumi koosseisu liitmise esimese 100 aasta jooksul näitasid rahvaloendused tatarlaste esindatuse dramaatilist langust 87,6%-lt 35,6%-le 20. sajandi alguseks. Aastatel 1820–1860 toodi Krimmi tahtlikult vene, ukraina, saksa ja teisi koloniste, vähendades seeläbi tatarlaste arvu.

Nii Esimene maailmasõda kui ka Venemaa 1917. aasta veebruarirevolutsioon tõid Krimmi saatusesse järsu pöörde. Dramaatiliselt muutunud poliitilised olud võimaldasid paljudel tatari natsionalistidel pagulusest naasta ja luua Krimmi tatari natsionalistliku partei, mis nõudis territoriaalset autonoomiat. Järgnes Asutav Kogu oma valitsusega. Seda toetas tollane Ukraina juhtkond, kuid bolševike lühikese võimuletulekuga jäi autonoomia poole püüdlemine lühiajaliseks. Nõukogude valitsus asendas viimase kiiresti, kuid omakorda tõrjuti selle välja Saksa vägede saabumisega, kes asusid bolševikuid kukutama. Saksamaa lüüasaamine 1918. aastal viis Krimmi tagasi Venemaa kontrolli alla ajal, mil riik oli kodusõjas. Sõjas vastamisi seisid suures osas bolševike Punaarmee ja Nõukogude-vastase Valge Armee, kuigi tegelikult oli kaasatud mitu täiendavat erinevat rahvuslikku elementi. Sõja lõpupoole taandus Valge Armee Krimmi, kus see andis oma viimase vastupanu ja sai lõpuks lüüa 1920. aasta oktoobris.

Kodusõja lõppedes seisis Vladimir Lenin silmitsi rahvusprobleemiga, mis tulenes Vene impeeriumi lagunemisest. Territoriaalse terviklikkuse säilitamiseks pooldas ta tunnustatud natsionalistlike vabariikide liitu, millest igaühel oleks oma autonoomia, kuid mis oleks tsentraliseeritud võimu all esindusvalitsuse kaudu, mis tagaks nende julgeoleku ja majandusliku heaolu. Lenin mõistis ka vajadust alla suruda üsna universaalne venelaste üleolekutunne teiste vana Vene impeeriumi rahvuste üle, kuna see ei olnud kooskõlas tema propageeritava uue kommunistliku egalitarismi ideoloogiaga. Selle tagajärjel sai Krimmi Autonoomsest Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist (ANSV) 1921. aasta oktoobris Venemaa Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi (VNFSV) lahutamatu osa koos mitme teise üksusega, sealhulgas Ukraina NSV-ga, mis kõik valitsesid sisuliselt Moskvast. Vene šovinism, mis oli aga nii sügavalt juurdunud minevikku, jätkus tunnusena, mida on raske ohjeldada isegi tänapäeval.

Lenin suri 1924. aastal ja tema järglaseks sai Jossif Stalin, kes juhtis Nõukogude Liitu kuni oma surmani 1953. aastal. 1920. aastate lõpuks loobus Stalin revolutsioonis kehastunud egalitaarse ideaali teesklusest ja võttis enda kanda diktaatori rolli režiimis, mis nüüd toimis hirmu külvajana. Krimmi tatarlased moodustasid 1920. aastate keskel vaid veerandi poolsaare elanikkonnast, kuna uute venelaste saabumine oli paisunud 42,2%-ni sellest elanikkonnast. Stalini uus majanduspoliitika koos sunniviisilise kollektiviseerimise ja teravilja rekvireerimisega põhjustas aastatel 1931–1932 laialdase näljahäda suuremas osas Ukrainast ja Krimmist, mille tagajärjel hukati ainuüksi poolsaarel 100 000 inimelu. Stalini terror jätkus tatari poliitikute, akadeemikute, ajakirjanike ja spetsialistide vahistamisega, millele järgnes hukkamine või pagendamine Nõukogude Liidu kaugematesse piirkondadesse. 1939. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid krimmitatarlased 19,4% elanikkonnast, nende kultuur ja keel olid marginaliseerunud ning nende identiteet oli allutatud venelaste edasisele saabumisele. Alanud oli etniline puhastus tatarlaste ja mitmete teiste vähemuste väljasaatmisega.

Teise maailmasõja ajal toimunud Saksamaa sissetung Nõukogude Liitu hõlmas Krimmi okupeerimist, mille käigus vahistati ja tapeti 40 000 juuti. Umbes 3500 krimmi tatarlast, kes olid vastu stalinlikele repressioonidele ja tagakiusamisele, ühinesid Saksa vägedega, et venelastele vastu seista. Kui Vene väed Krimmi 1944. aastal tagasi vallutasid, viis Stalin läbi vastumeelse tatarlaste kultuurilise genotsiidi, küüditades ligi 240 000 peamiselt naist, last ja eakat peamiselt Usbekistani NSV-sse ja teistesse Kesk-Aasia riikidesse. Sundpaguluse esimese 18 kuu jooksul suri peaaegu pool tatarlastest kahjustuste ja puuduse tagajärjel ning koguni 8000 hukkus transpordi ajal. 1979. aasta rahvaloendus näitas, et tatarlaste arv oli kahanenud 5422-ni, mis moodustas vaid 0,2% elanikkonnast. Pärast 45-aastast pagendust naasis Krimmi Gorbatšovi perestroika 1980. aastate lõpus 260 000 tatarlast. Reparatsioone ei pakutud. Varem mahajäetud 80 000 majapidamist ja 360 000 aakrit maad olid nüüd teiste valduses. Krimmi ANSV kaotati 1945. aastal ning see ei olnud enam autonoomne riik, vaid oblast, mis oli järjekordne haldusüksus Vene NFSV koosseisus.

1991. aastal saavutas Ukraina iseseisvuse suveräänse riigina, mille osaks sai nüüd Krimm. Detsembris toimunud referendumil hääletas 92% elanikkonnast selle poolt, kusjuures 54% Krimmi elanikkonnast, kellest sel ajal oli 60% venelased, hääletas samamoodi. Aastate 1989 ja 2014 rahvaloenduste vahel tõusis tatarlaste osakaal Krimmi elanikkonnas 1,6%-lt 12,6%-le. Ukraina ja Euroopa Liit tunnustasid neid õigustatult põlisrahvana, erinevalt venelaste poolt „rahvusvähemusest“. 

Krimmi üleandmine Ukraina NSV-le 1954. aastal kuulutati välja kui tunnustus „Vene rahva suurele vennalikule armastusele ja usaldusele Ukraina vastu“ ning selle eesmärk oli näitlikustada marksistlik-leninlikku proletaarset suhtumist universaalsesse vendlusse. Täielikum pilt tolleaegsetest oludest näitab, et poliitilisel otstarbekusel võis otsuses olla olulisem roll, nagu märkis oma essees Harvardi ülikooli külma sõja uuringute programmi direktor ja Davise Venemaa ja Euraasia uuringute keskuse vanemteadur Mark Kramer. Hruštšovi võimuletulek aastatel 1953–1954 ei olnud sujuv. Stalini-järgne võimuvõitlus toonase Nõukogude Liidu peaministri Georgi Malenkoviga ohustas tema ambitsioone. Hruštšov püüdis seetõttu kindlustada partei teiste eliitide, sealhulgas Ukraina Kommunistliku Partei esimese sekretäri ja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) presiidiumi liikme Oleksi Kyrychenko toetust. Krimmi maa-alade üleandmine Ukraina NSV-le oleks andnud vajaliku poliitilise toetuse. Lisaks näib see samm suurendavat Ukraina avalikku arvamust Venemaa suhtes, kuna Krimmi vene enamus kaasatakse riigi valijaskonda.

Krimmi edasise poliitilise ja majandusliku arengu kohta ülejäänud nõukogude ajastul on vähe öelda, kuna selle saatus oli seotud Ukraina NSV-ga ja võib-olla veelgi enam ülejäänud NSV Liiduga. 1991. aastal anti sellele taas autonoomne staatus, nüüdseks Ukraina NSV poolt. Vahetult pärast Nõukogude Liidu lagunemist nõudis Venemaa asepresident Aleksandr Rutskoi juba 1992. aastal Krimmi eraldumist Ukrainast. Krimmi etnilise puhastuse ja selle järkjärgulise okupeerimise viljad venelaste poolt, peamiselt sõjalise kohaloleku loomise kaudu, hakkasid mõjuma Venemaa-meelse separatistide juhi Juri Meškovi valimisega, kes sai 1994. aasta presidendivalimiste teisel voorul üle 70% häältest. Referendumil kinnitati 80% heakskiitu suuremale autonoomiale Ukrainast ja topeltkodakondsusele – Venemaale ja Ukrainale. Krimmi majandus oli aga muutumas üha sõltuvamaks kaubanduse osas Ukrainast, kus müüdi 80% tööstuskaupadest. Pettumus Meškovis ja poliitilised tülid Venemaa-meelse poliitilise fraktsiooni sees viisid juhtkonna kokkuvarisemiseni. Lõpuks sekkus Ukraina parlament 1995. aastal ja tühistas Krimmi põhiseaduse, kaotades presidendi ametikoha. Nagu arvata võis, jätkus valdav venemeelsus 2014. aasta 2,3 miljoni elaniku seas, kellest 68% olid venelased, 16% ukrainlased ja 13% tatarlased.

2014. aasta Maidani revolutsioon Ukrainas tõi kaasa Venemaa-meelse presidendi Viktor Janukovõtši kukutamise, kes põgenes kaitset otsides Venemaale. Märkimisväärselt lühikese paari nädala jooksul, veebruari lõpust märtsi alguseni, olid Vene väed kahtlemata ette planeeritud viisil vallutanud kogu Krimmi ning Krimmi Ülemnõukogu hääletusel kuulutati välja liit Venemaaga. Naljakal kombel 10 päeva jooksul pärast deklaratsiooni läbiviidud referendumil pakuti võimalusi kas Venemaaga ühinemiseks või endise olukorra juurde naasmiseks Ukraina autonoomse ja lahutamatu osana. Valimisaktiivsus oli 83%, millest 96,7% hääletas liitumise poolt Venemaaga, mis tundus ebausutav, arvestades, et peaaegu 30% elanikkonnast moodustasid etnilised ukrainlased, tatarlased ja teised marginaliseeritud vähemused. Pole üllatav, et Venemaa inimõiguste nõukogu lekkinud aruanne näitas, et valimisaktiivsus oli tegelikult 30%, millest ainult pooled hääletasid Venemaaga ühinemise poolt. Lisaks ei kaalutud tunnustatud rahvusvahelise institutsiooni kinnitust ja seetõttu pidas suurem osa maailmast sündmust pettuseks.

Küsitav tulemus ei puudutanud aga Venemaa elanikkonda, kes näis nautivat mõtet tagasi nõuda territoorium, mida nad pidasid enda omaks vaatamata omaenda kahtlasele minevikule. Riigipiiride säilitamine ja seaduslikult valitud riikide suveräänsus, mis on sätestatud ÜRO hartas, Helsingi aktis, Almatõ kokkuleppes, Budapesti memorandumis ja eriti Ukrainaga sõlmitud sõpruse, koostöö ja partnerluse lepingus, näiksid tsiviilmaailmas piisava kaitsena selliste räigete üleastumiste eest, mis siin toime pannakse, kuid need lepingud ei pakkunud midagi sellist. Kõik see on nüüd näidanud, et Venemaa on riik, kelle usaldusele ei saa loota.

Krimmi vastu toime pandud väärkohtlemiste pikk ajalugu, mis on seotud kogu Ukrainat, eriti selle idaosa, haaranud sõjaga, saab peagi läbi. Venemaa üha suurenevad relvastus- ja personalikaotused, raskused varude ja varuosade säilitamisel ning paratamatu majanduslik kokkuvarisemine sanktsioonide ja vajaliku varade arestimise tõttu ei tõota head nii isoleeritud riigile. Veelgi hullem on see, et usalduse kaotus noorema põlvkonna seas, kes näevad läbi riigi desinformatsiooniretoorika ja hülgavad oma riigi, et taastada tulevik, kus nad saavad oma intellekti mujal rakendada, halvab selle ühiskonna. Krimmi saatus, olenemata selle demograafilisest koosseisust, sõltub lõpuks sellest, kus ta oma tulevikku näeb. Venemaa pole oma allakäiguspiraalis veel lõpp-punkti näinud ja tal seisab ees ka kohtupäev tekitatud terrori eest.

Autoriõigus @Kost Elisevich, MD, PhD 2022. Kõik õigused kaitstud. Selle sisu ebaseaduslik reprodutseerimine toob kaasa viivitamatuid õiguslikke meetmeid.


Üks mõte teemal "Krimm"

Kommentaarid on suletud.