Mis sunnib inimest uurima, mida on võimalik saavutada rahu, mitmepoolsuse ja stabiilsuse toomisel globaalsesse kogukonda, vaid kasutab platvormi oma publiku polariseerimiseks propagandaga, mille eesmärk on luua lõhesid omaenda riigi eesmärkide edendamiseks? Diplomaatia ei ole selliste inimeste missioon. See on pigem propagandistide pärusmaa, kes tegelevad tõe moonutamise, otsese desinformatsiooni ja massimeedia manipuleerimisega, et õhutada ebakõla, väita end olevat ohvrid ja süüdistada teisi selgelt nende endi toime pandud julmustes. See käitumine ei ole ainult ühegi riigi praktika, vaid see väärib erilist tähelepanu Venemaa Föderatsiooni ja selle peamise „diplomaadi” puhul, kuna maailmaareenil harrastatakse regulaarselt jultunud pettusi. Ilmselt teadmata paljude nende avalduste klounlikkusest, jätkatakse pingutusi samamoodi, pälvides mõnelt naeru, teistelt vaikset uskmatust ja sarnaselt mõtlevate autoritaarsete režiimide vaikimisi heakskiitu, kes otsivad oma soovitud tulemusi sarnaste meetoditega.
73-aastane Venemaa Föderatsiooni välisminister Sergei Viktorovitš Lavrov on oma praegusel ametikohal töötanud alates 2004. aastast ning enne seda, aastatel 1994–2004, oli ta alaline esindaja Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis (ÜRO). Ta lõpetas hariduse Moskva Riiklikus Rahvusvaheliste Suhete Instituudis 1972. aastal ning asus tööle välisministeeriumisse nõuniku ja tõlgina Venemaa saatkonnas Sri Lankal, kus temast sai lõpuks atašee. Ta naasis Moskvasse 1976. aastal, et töötada Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) rahvusvaheliste majandussuhete osakonnas, kus ta tõusis teise sekretäri ametikohale ja töötas analüütikuna, tutvudes paljude rahvusvaheliste organisatsioonidega. Lavrov kolis 1981. aastal New Yorki, kus temast sai Nõukogude Liidu ÜRO esinduse vanemnõunik, ja jäi sinna kuni 1988. aastani, mil ta naasis taas Moskvasse NSV Liidu rahvusvaheliste majandussuhete osakonna juhataja asetäitjana.

Foto: lev radin
NSV Liidu lagunemiseni viinud rahutuste ajal tõusis Lavrov 1990. aastal välisministeeriumi rahvusvaheliste organisatsioonide direktori ametikohale ning seejärel sai temast rahvusvaheliste organisatsioonide ja globaalküsimuste osakonna direktor praeguses Venemaa Nõukogude Föderatiivses Sotsialistlikus Vabariigis (VNFSV). VNFSV-st sai domineeriv üksus uues Sõltumatute Riikide Ühenduses (SRÜ), mis taasluuati NSV Liidu endistest liiduvabariikidest 1991. aasta Alma-Ata protokollidega sisalduva uue lepingu alusel. Lavrov asus juhtima SRÜ riikide inimõigusi ja rahvusvahelist kultuurikoostööd. 1992. aastal tõusis ta VNFSV-s prestiižsele erakorralise ja täievolilise suursaadiku ametikohale ning jätkas oma tööd välisasjade valdkonnas kuni 1994. aastani, mil ta naasis ÜRO-sse alalise esindajana. ÜRO ametiaja jooksul tegutses ta korduvalt Julgeolekunõukogu presidendina vastavalt alaliste liikmesriikide rotatsioonile aastatel 1994–2004.
2004. aastal nimetas Vladimir Putin Lavrovi välisministriks. Sellel ametikohal on Lavrovi kohta avaldatud arvamusi, mis on kõikunud Patrick Jacksoni teoses „Profile: Putin's foreign minister Lavrov“ kirjeldatud karmist ja peenest läbirääkijast Putini avalikult agressiivse välispoliitika toetaja ja veelgi selgemini „tõbrase“ omani, nagu on märgitud Michael Isikoffi ja David Corni raamatus „Russian Roulette: The Inside Story of Putin's War on America and the Election of Donald Trump“. Kindlasti on Lavrov näidanud üles võimet petta, asju segada ja osaleda narratiivides, mis edendavad desinformatsiooni ja tõe moonutamist, mis kõik on Putini režiimile iseloomulikud. See oli kõige ilmsemalt näha vahetult enne Venemaa sissetungi Ukrainasse 24. veebruaril 2022, kui ta eitas avalikult igasugust eelseisvat sissetungi kavatsust, hoolimata kõigist vastupidistest märkidest. Olenemata sellest, kas tal oli plaanidest otsest teavet või mitte, tekib küsimus, kuidas Vene NFSV välisminister sai mitte märgata, et Ukraina piirile suunatud ulatuslikku sõjalist koondumist ei peetud tahtlikuks, eriti kui Krimm oli juba ebaseaduslikult Venemaa poolt annekteeritud ja Minski kokkulepped olid selgelt läbi kukkunud. Ja milline režiim ei teavitaks oma välisministrit teost, mis nii selgelt rikkus rahvusvahelisi norme ja pani riigi vastuollu mitmete tema allkirjastatud lepingutega, mis austasid riikide suveräänset staatust. Kas see oli siis pime ja kõrge diplomaadi vääritu teadmatus, jaanalinnulaadne katse vältida või režiimi harjumuspärane kalduvus, mis oli nii juurdunud harjumuspärasesse pettusse ja desinformatsiooni, et ta ei hoolinud enam sellest, kuidas teda tajutakse?
Olles nüüd sissetungi ette võtnud ja selle ning sellele järgnenud julmuste eest enamiku maailma rahvaste hukkamõistu pälvinud, sekkub Lavrov Putini tutvustatud narratiivi, mille kohaselt on Venemaa astunud võitlusse nn natsirežiimi vastu. Praeguseks on vähesed, kui üldse, riigid võinud väita, et neil puudub parempoolne ultranatsionalism. Kuid just Venemaa varjab oma Vene Keiserlikus Liikumises ennast neonatslikeks kuulutatud elemente . Viimane on edendanud Venemaa mõjuvõimu laienemist naaberriikidesse ja pakkunud väljaõpet valgetele ülemvõimu pooldajatele ja neonatslikele rühmitustele Euroopas, et soodustada ühiskondlikku ebastabiilsust. Venemaa Wagneri grupp , paramilitaarne palgasõdurite organisatsioon, ei paista olevat palju maas sama staatuse nõudmisel oma laialdase kohalolekuga mitmes riigis, viies läbi sõjalisi operatsioone autoritaarsete režiimide või võimule pürgivate mässuliste rühmituste toetuseks. Selle kohalolek on aidanud luua ebastabiilsust ja tagada soodsad tingimused teatud ressursside või strateegilise territooriumi omandamiseks, mis tuleksid kasuks Venemaale ja laiendaksid tema globaalset haaret.
Oma hiljutises rollis Julgeolekunõukogu presidendina on Lavrov kasutanud võimalust juhtida tähelepanu kõrvale Venemaa praegusest kuritegelikust käitumisest Ukrainas ja suunata tähelepanu kulunud ohvriretoorikale, milles Lääst kujutatakse mõjuvõimu avaldajana kogu maailmas, et edendada Venemaa-vastaseid meeleolusid. Alles nüüd ühendab ta Venemaa oma partneritest autoritaarsete režiimidega ning maailmaga väljaspool Ameerika Ühendriike (USA) ja Euroopa Liitu (EL) üheks sulamiks, mis väidetavalt peaks esindama uut maailma temaatilist multilateralismi korda, mis asendaks tema arvates ülbe Lääne ja selle globaalse domineerimise. Selle käigus ei suuda ta ühitada riikliku suveräänsuse kontseptsiooni, nagu Venemaa seda võiks defineerida, oma praeguse põhjendamatu sissetungi Ukrainasse ja inimõiguste rikkumistega teistes Lähis-Ida ja Aafrika. Lavrovi maailmavaade näib olevat vastuolus Venemaa käitumisega maailmaareenil ja suunab taas tähelepanu tema tegelikele kavatsustele propageerida sellist retoorikat, mis näib ühendavat üht osa maailmast teise vastu. See on tuttav muster, mis meenutab külma sõda, kus taotleti aktiivset lõhestamist maailma sees, kuid see viis vaid globaalse antagonismi seisundini.
Süüdistused keskenduvad paratamatult Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile (NATO) ja EL-ile, keda Lavrov peab praeguse Ukraina konflikti agressoriteks. Need keskenduvad Lavrovi argumendile, et NATO ja EL on moodustanud „ strateegilise partnerluse “, mille olemus on väidetavalt Venemaa ähvardamine, justkui öeldes, et nad peaksid hoiduma Venemaa avaliku agressiooni vastuseisust naaberriigi vastu ja jääma olukorraga leppima sellisena, nagu Venemaa seda üksi näeb. Lavrov ennustab, et „eriline sõjaline operatsioon“ Ukrainas „lõpeb alles siis, kui me näeme lääne hegemoonia kinnitamise katsete lõppu“, mille kohaselt peame eeldama, et Venemaa ise käitub lihtsalt viisil, mis ei ole imperialistlike kavatsustega ja et tema agressioonid Ukrainas on täiesti õigustatud. Lisaks sellele arvab Lavrov, et NATO-ELi allianss kavatseb oma itta laienemise püüdlustes järgmisena liikuda Moldova poole, kuid ei maini midagi Venemaa sõjaväelise kohaloleku kohta Moldova kirdeosas asuvas Venemaa-meelses enklaavis Transnistrias ega Venemaa hiljuti avastatud kavandatud riigipöördekatsest riigi valitud läänemeelse valitsuse vastu.

Sõja algstaadiumis oli Lavrov juba piiri ületanud, näidates üles oma propagandistlikke omadusi häbitu avaldusega, et Venemaa tegelikult "ei rünnanud Ukrainat", mis oli eriti labane märkus ajal, mil Venemaa sõjaväe toime pandud sõjakuriteod olid juba tõendid olemas ja meedias selgelt dokumenteeritud. Selliste kommentaaride valguses on igasugusel diplomaatial raske edasi liikuda. Seega oli Lavrovi kavatsus kindel. Tema roll ei oleks diplomaadi ega välispoliitika nõuniku roll, vaid pigem väärinformatsiooni agendi roll, kes esitab alusetut materjali ja juhib tähelepanu kõrvale oma režiimi toime pandud selgetelt rikkumistelt. Venemaa väärinformatsiooni tunnistati "tõsiseks rahvusvaheliseks ohuks" kogu Euroopas juba ammu enne Venemaa sissetungi Ukrainasse. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), mis jälgib relvastuskontrolli, ajakirjandusvabaduse, õiglaste valimiste ja inimõiguste küsimusi oma 57 riigis, on dokumenteerinud kriitikat Venemaa korduvate eituste kohta 24. veebruari 2022. aasta sissetungi kohta ja oma ajakirjanike tagakiusamise kohta Ukraina olukorra tegelikkuse kajastamise eest. Vaatamata tõe ükskõiksusele on Venemaa uudistekanalite RT ja Sputnik Newsi kaudu levitatav propaganda suutnud värvata oma eesmärgi edendamiseks välismaiseid meediakommentaatoreid. See on eriti kasulik siis, kui need kommentaatorid jagavad sarnaseid hoiakuid ja edastavad propagandat oma publikule tuttaval viisil, lisades harjumuspärast viha, et muuta see veenvamaks.
Tucker Carlsonil, kellel Fox Newsis töötamise ajal puudus igasugune ülevaade Venemaa sõjast Ukrainaga või selle ajaloolisest taustast, otsustas ta asja kommenteerida, lausudes vaatajatele suust suhu Venemaa propaganda põhielemente, eesmärgiga veenda ameeriklasi huvi üles näitamast. Loomulikult hindas Lavrov tema pingutusi ja oli Carlsoni hiljutise vallandamise, kasutades seda võimalusena tõstatada küsimusi olulise hääle kaotuse kohta, mis esindas soodsat vaatenurka Venemaa sõjale Ameerika tarbijate pärast. Carlsoni vallandamise asjaolude kohta räägiti vähe, eriti osas, kus vastutustundliku ringhäälingu eetika seati kahtluse alla koos teadetega räige käitumise kohta. Alles see, et Carlson pakkus välismaist tuge, andis asjakohasust alternatiivsele reaalsusele, milles Lavrov elab.
Steve Rosenbergi intervjuu Lavroviga Briti Ringhäälingule (BBC) 2022. aasta juunis annab aimu, kuidas Lavrov toime tuleb küsimustega, mis seavad kahtluse alla tema ettekujutuse reaalsusest. Ta kordas, et „me ei tunginud Ukrainasse sisse“, sest „me kuulutasime välja erioperatsiooni“ ja „meil polnud muud võimalust läänele selgitada, et Ukraina NATO-sse tirimine on kuritegu“. Selliste vastustega silmitsi seistes on ehk kõige parem meenutada Thomas Paine'i manitsust: „Vaielda kellegagi, kes on loobunud mõistuse kasutamisest, on nagu surnutele ravimite andmine.“ See on ehk esimene punkt, mida tuleb mõista, nimelt see, et Lavrov ei paista hoolivat sellest, kas mõistusel on tema väidetes tähtsust, kui öeldakse teatud eelistatud sõnu ja esitusviis on piisavalt sujuv. Teistel juhtudel Lavrov lihtsalt ei vasta küsimusele, vaid püüab narratiivi oma tegevuskavale vastavaks suunata, hoolimata mitmest sellest tulenevast mittejärjepidevast sissekandest

„Rosenberg: Enne kui Putin otsustas välja kuulutada „erioperatsiooni“, nagu ta seda nimetab, alguse, kas ta küsis teie nõu, kas see on hea mõte?“Rosenberg: Enne kui Putin otsustas välja kuulutada „erioperatsiooni“, nagu ta seda nimetab, alguse, kas ta küsis teie nõu, kas see on hea mõte?
Lavrov: Igas riigis on olemas otsustusmehhanism ja antud juhul rakendati see mehhanism Vene Föderatsioonis täies ulatuses.
Rosenberg: Aga kas ta küsis teie nõu?
Lavrov: Ma selgitan teile veel kord. On asju, mida me avalikult ei ütle. Otsuste langetamiseks on olemas mehhanism ja sellest mehhanismist on kinni peetud.
Rosenberg: Ma küsin teilt, kuna olete olnud välisminister 18 aastat ja naaberriiki sissetung on „välisasi“. President ilmselt teab, et sellel on tõsised rahvusvahelised tagajärjed, seega eeldasin, et ta küsis teie nõu.
Lavrov: Steven, te olete väga kogenud ajakirjanik. Te teate Venemaa ja endise Nõukogude Liidu piirkonna reaalsust. Teie küsimus kõlab nii, nagu tahaksite tühistada kõik; „tühistada kultuuri“. Kõik, mis toimus enne 24. veebruari.
Rosenberg: Ma tahan lihtsalt selgitada teie rolli selles.
Lavrov: Välisministeerium ja kaitseministeerium koos meie luureteenistustega on kaheksa aastat nõudnud ÜRO Julgeolekunõukogu poolt ühehäälselt heaks kiidetud Minski lepingute rakendamist. Kaheksa aasta jooksul suutsime veenda Donetski ja Luhanski Rahvavabariike, mis, nagu te mäletate, 2014. aastal vastuseks Kiievi neonatside ülestõusule kuulutasid välja iseseisvuse. Me veensime neid allkirjastama Minski lepinguid, mis tagasid Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse. Aga nüüd, kui Scholz ütleb, et me peame sundima Venemaad sõlmima Ukrainaga lepingu, mis austab Ukraina territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust, tundub mulle, et ta on teisel planeedil, kuskil kosmoses. Kaheksa aastat püüdsime saavutada nende lepingute rakendamist, mis tagasid Ukraina riigi territoriaalse terviklikkuse.
Tsiteeritud Steve Rosenbergi BBC intervjuust, allikas ülaltoodud.

Lavrov ei vastanud kunagi talle mitu korda esitatud küsimusele, kuid tõi lõpuks välja punkti, mida ta intervjuus tahtis selgitada – õigustada sissetungi. Kuid 2014.–2015. aasta Minski lepingutele toetumine õigustusena jääb kahetsusväärselt alla ootuste. Nagu Wolfgang Sporrer : „Minski lepingud ei käsitlenud Venemaa ja Ukraina vahelise konflikti algpõhjust“. Konflikt oli tegelikult seotud Venemaa kontrolli kaotamisega Ukraina sise- ja välispoliitika üle ning Ukraina kalduvusega läände, sooviga astuda EL-i ja kaaluda koostööd NATO-ga. Siinkohal saabub arusaamine sellest, mida Zbigniew Brzezinskipidas asja tuumaks: „Ei saa piisavalt rõhutada, et ilma Ukrainata lakkab Venemaa olemast impeerium.“ Putini jaoks oli see asja põhiraskus, mitte territoriaalne vaidlus Donbassis, nagu Lavrov tahab osutada. Mis puutub sellesse konkreetsesse Ida-Ukraina piirkonda, siis Venemaa toetus oma separatistlikule liikumisele oli selles piirkonnas juba ammu olemas ja Wagneri grupp oli sinna sisse seadnud end juba 2014. aasta aprillis, ammu enne Minski konverentside algust. Minski lepingute sätteid oli liiga palju ja nende täitmise vahendeid ei täpsustatud, seega oli Lavrovi kurdetud „rakendamise” tulemuslik teostumine ebatõenäoline. Venemaa toetatud vägesid ei viidud territooriumilt välja, OSCE erivaatlusmissioonile ei antud turvalist juurdepääsu ja Venemaale tuletati tema kohustusi meelde veel 2020. aastal. Putin kuulutas lõpuks Minski lepingud olematuks ja tunnustas ametlikult Donetski ja Luhanski Rahvavabariike vahetult enne Venemaa sissetungi Ukrainasse.

On olnud märke, et Lavrovi läige on vähenenud ja tema staatus Putini orbiidil on triivinud planeedivälistele aladele. Veidrad vastused välisajakirjanike küsimustele, mis on teda maailmaareenil vaid piinlikku olukorda pannud, kinnitavad arvamust, et tal pole režiimis enam erilist tähtsust peale selle, et ta on järjekordne propaganda suuvooder. Seega piisab tema praegusest rollist selle väärtuse eest, mida režiim talle annab.
Lavrovi suhtes on vähe kaastunnet, kuna arvestades tema lojaalsust Putinile ja vajadust petta, on ta oma eraelus isiklikku kasu võitnud .Hinnanguliselt 20 miljoni dollari suuruse netoväärtuse ja 1,5 miljoni dollari suuruse aastapalgaga tagas ta oma tütrele elu USA-s suurema osa tema noorusest. Seal õppis tüdruk Manhattani koolis ja Columbia ülikoolis, kus ta omandas politoloogia bakalaureusekraadi. Ta kolis 2014. aastal Londonisse, et alustada oma karjääri kunstimaailmas, enne kui abiellus ja lõpuks Moskvasse elama asus. Tema mainet kahjustas see, kui kehtestas 2022. aastal sanktsioonid osana täidesaatvast korraldusest, mis oli seotud Venemaa ametnikele ja nende sugulastele, kellega rahalisi vahendeid on varjatud, kehtestatud majanduskaristuste kehtestamisega. Mitmed kunstnikud on tema ettevõttest Smart Art lahkunud protestiks Venemaa sissetungi vastu Ukrainasse. Tema abikaasale on samuti EL sanktsioonid kehtestanud osalemise eest finantssektorites, mis on toonud kasu Venemaa valitsusele. Vähem silmatorkav, kuid märkimisväärset kahtlust tekitav on Lavrovi toetus väidetavale armukesele viimase kahe aastakümne jooksul, kelle 21-aastane tütar suutis osta luksusliku korteri Lääne-Londoni Kensingtoni linnaosas 4,4 miljoni naela suuruse sularahamakse eest, mis 2016. aastal tehingu ajal oli hinnanguliselt 5,4 miljonit USA dollarit. Ta õppis Bristolis erainternaatkoolis, omandas Loughborough' ülikoolis poliitilise ökonoomia kraadi ja lõpuks majanduse ja äristrateegia magistrikraadi . 2022. aastal kehtestas Briti valitsus talle korruptsioonisanktsioonid, mis olid seotud laiemate süüdistustega Venemaa finantskuritegevuses.
Näib, et ajalugu kohtleb Lavrovit ebaviisakalt ja õigustatud põhjustel. Venemaa välisasjade agendina Nõukogude kommunistlikus režiimis võisid tema kavatsused olla pigem sellised, nagu rahvusvahelistes diplomaatilistes ringkondades oodatakse. 1990. aastate üleminekukaos pärast NSV Liidu lagunemist viis ta hoopis teise valdkonda, eriti uue aastatuhande saabudes. Putini valitsusvorm oma mürgise seguga natsionalismist, kuritegelikust ettevõtmisest ja religioossest innukusest on toonud endaga kaasa uue vaatenurga Venemaa imperialismi vanale teemale, millesse õigusriik ei kuulu. Naeruväärsed ideed tungida mitteagressiivsesse naaberriiki, näiteks Ukrainasse, "enesekaitseks", viidates samal ajal ebamääraselt ÜRO harta artiklile 51 õigustusena, on solvang inimintellektile ja kõrge diplomaadi vääritu. Ainus oht Venemaale oli Ukraina soov enesemääramise ja lääneriikidega suhtlemise järele, mis on talumatu režiimile, mis ei soovi oma ajaloolisest õigusetundest uude maailmakorda väljuda.
Kuidas diplomaatia sellisesse keskkonda sobib? Noh, hr Lavrov, kes pole enam diplomaat, peab valima narratiivi muutmise tee, kritiseerides „reeglitel põhinevat korda“, mis tema arvates on kehtestatud Lääne standardite järgi. Needsamad standardid, väidab ta, kehtestavad „ebaseaduslikke ühepoolseid piiranguid“, millest ülejäänud maailm peab kinni pidama. Ta püüab isoleerida Läänt globaalsest kogukonnast, demoniseerides seda selle „väljendatud neokolonialistliku orientatsiooni“ pärast – tuttava troobi pärast, mille ta on omaks võtnud. „Reeglitel põhinev kord“, millega Lavrovil näib olevat raskusi, puudutab riigipiiride austamise küsimust ja nende riikide, sealhulgas Venemaa, kohustusi, kes allkirjastavad lepinguid nende piiride tegeliku austamise kohta. Samad reeglid kehtivad ka riikide käitumise kohta genotsiidi ja arvukate julmuste mittetoimumisel, milles Venemaad nüüd süüdistatakse.
Ajalugu ei ole lahke, härra Lavrov.
Autoriõigus @Kost Elisevich, MD, PhD 2023. Kõik õigused kaitstud. Selle sisu ebaseaduslik reprodutseerimine toob kaasa viivitamatuid õiguslikke meetmeid.