„Tankie” definitsioon: poliitilise spektri äärmusvasak- või äärmusparempoolne isik, kes liitub korrumpeerunud välismaiste autoritaarsete režiimidega, et edendada nende välispoliitilist tegevuskava, arvates, et need on oma riigi omast paremad. (Vene keeles: „kasulik idioot”)
„Asjade üle mõtlemine on raske; seepärast laske karjal otsust langetada.“ – Carl G. Jung.
Selle sarkasmiga jätkub Venemaa desinformatsiooni ülemaailmne kampaania oma erinevates vormides, mida levitavad hästi rahastatud meediatrollid, halvasti informeeritud ajakirjanikud, poliitilised häkkerid ja akadeemikud, kelle eelarvamused ületavad teaduse piire: astuvad lavale tankistid. See retoorika on tavaline ja korduv, tekitades tunde, et hoolimata selle absurdsusest, mida sagedamini seda öeldakse, seda tõenäolisemalt võetakse seda „tõena“. Olgu selge, et Ameerika Ühendriigid (USA) ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO) ei õhutanud Ukraina sõda, nagu mõned teadlased meeleheitlikult väidavad ja teised soovivad taas korrata. Asjakohaste argumentide kokkuvõtte leiab sellest esseede seeriast pealkirjaga „Putini kavatsused impeeriumi suhtes vs Putini hirm NATO sissetungi ees“ (1. juuli 2023). Samamoodi peegeldub idee, et Ukraina oli natside kants, mis mingil moel ohustas Venemaa suveräänsust ja kultuurilist puhtust, Putini monumentaalsetes ajaloo moonutustes ja kalduvuses levitada desinformatsiooni kui vahendit lääne meeleolu manipuleerimiseks. Mõningast arusaama sellest saab esseest pealkirjaga „Vene desinformatsioon ja tõe ebamugavus – 1941 ja 2022“ (10. mai 2023).
Viimased 21 kuud kestnud sõda Ukrainas on toonud meile arvukalt pilte Venemaa vägede toime pandud ümberlükkamatutest julmustest, mis õigustavad üksikute võitlejate, nende ohvitseride ja Kremli juhtkonna, kellest eelkõige väärib Vladimir Putini süüdistuse esitamist. Tõde liigutab meid oma kohesuse ja tuleviku ennustamisega, arvestades nähtut. Seega tuleks katseid vabandada Putini kuritegelikkuse pärast või õigustada Venemaa poolt vallutatud Ukraina territooriumi säilitamist pidada eksiteele viidavaks ja vastutustundetuks. Nende intelligentsed võtted, kes otsustavad vältida Venemaa otsese agressiooni reaalsust ja luua illusiooni, et selle terrori toimepanemise eest Ukrainas vastutavad teised, on solvang inimintellektile. Need üksused ei paku konfliktile lahendust, vaid lihtsalt sõnumi läänele ja eriti NATO-le, et nad lõpetaksid tegevuse, teades, et Putinil pole soovi sama teha seni, kuni tema impeeriumi taastamise missioon jääb pooleli.

Märkimisväärsed näited sellisest tegevusest on lääne liikumised nimede all „Raev sõjamasina vastu“, „Rahu ja õigluse võrgustik“ ja „Rahu kohe! Peatage sõda, peatage NATO“. Need üksused ja meeleavaldused on värvanud endisi ja praeguseid Rohelise Partei ja konservatiivseid libertaarseid poliitilisi pürgijaid USA-st ja Kanadast ning teisi kulutanud poliitikuid, Venemaa propaganda levitajaid sotsiaalmeedias, vasakpoolseid ajakirjanikke ja sotsiaalaktiviste, kes tunnevad end kohustatuna avaldama oma arvamust küsimustes, millest neil on parimal juhul pealiskaudne arusaam. Nende avaldused on järgmised:
- Tuumasõda on käes. Sellisest arusaamast lähtuvalt näib, et iga tuumarelvavõimekusega riik võib oma äranägemise järgi tungida suveräänsesse riiki, tundes end kindlalt, et ta võib seda teha ilma üleastumise eest vastutamata. Seega on see nüüd maailm, milles me arvatavasti peame elama. Tuumasõja oht on olemas nii siin kui ka mujal ning iga sellise võimekusega riik peab ise vastama, kas ta soovib riskida enesesüütamisega, kui peaks sellise esimese rünnaku tegema. Selliste venelaste nagu endine Venemaa president Dmitri Medvedev, Tšetšeenia juht Ramzan Kadõrov ja Venemaa välis- ja sisepoliitika nõukogu auesimees Sergei Karaganov bravuuri näivad kiiresti leevendavat need venelased, kellel on rohkem mõistlikkust.
- Kodumaised mured vajavad rahastamist. Meeldib see meile või mitte, välispoliitika peab kõigi riikide riigiasjades eksisteerima koos siseriiklike muredega, eriti sellise suure globaalse tegija nagu USA puhul. Kui mõni petturitest riik otsustab territoriaalse kasu saamiseks destabiliseerida maailma piirkonda, takistades toiduainete jaotamist kogu maailmas, tekitades ulatuslikke majanduslikke tülisid ja õõnestades demokraatlikke põhimõtteid, kas pole siis põhjust tegutseda isegi siis, kui ainus kohene abinõu on sõjaline? See, mida peetakse Ida-Euroopas lokaalseks ja pealtnäha isoleeritud sündmuseks, on tegelikult osa Venemaa sekkumise ja otseste sissetungide pikast ajaloost, mis on ohustanud ülemaailmset heaolu, eriti lääne ja USA kahjuks. Kavatsus on kahjustada USA-d, selle majandust ja geopoliitilist positsiooni.
Venemaa viib praegu oma Wagneri palgasõdurite rühmitusega mitmes Aafrika riigis, saades kasu nende loodusvaradest ja õõnestades samal ajal nende riiklikke huve. Venemaa jätkab Assadi režiimi toetamist Süürias poliitilise mõjuvõimu saavutamiseks ja sõjaväebaaside rajamiseks Lähis-Itta, saades samal ajal kasu ka kohalikest loodusvaradest. Wagneri palgasõdurid viivad läbi sarnaseid strateegilisi aktsioone Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas, olles kohal Venezuelas, Nicaraguas ja Kuubal, mis on USA-vastaste meelsuste bastionid. Seega võiks küsida, kus siis USA peale surub, kui mitte Ukrainas, peatades Venemaa omaenda ukse ees, aidates Euroopa riikidel Venemaa vaenulikkusele vastu seista ning võttes Venemaa ja Putini enda lõpuks ja õiglaselt vastutusele.

USA on vastutustundliku juhtimise all näidanud, et suudab samaaegselt ja tõhusalt ajada nii olulisi välis- kui ka siseasju. Praeguses Ukraina olukorras ei panusta USA konflikti ühtegi oma väge. Selle käigus on USA saanud hindamatut teavet Venemaa sõjalise valmisoleku ja heidutusmeetmete tõhususe kohta, püüdes samal ajal jõhkrat agressorit kohtu ette tuua.
- Rahu üle läbirääkimiste pidamine. Mõrvariga läbirääkimiste pidamine mõrva ajal on siin endiselt probleem. Putinil on tõestatud brutaalsuse ja omaenda rahva hoolimatuse ajalugu. Tal pole kavatsust läbirääkimistel koostööd teha enne, kui ta on oma eesmärgi saavutanud; vastupidine tegutsemine sunniks teda tunnistama mitmeid toime pandud kuritegusid ja ohustaks tema režiimi. Lisaks jälgib ta USA-s äärmusparempoolsete trumpistlike vabariiklaste püüdlusi Ukraina abistamise täieliku lõpetamise nimel. Kui „läbirääkimiste” all ei mõelda Ukraina poolt kõigi Venemaa okupatsiooni all olevate alade loovutamist, siis lahendust ei tule. Selline tulemus kahjustaks tõsiselt Ukraina majandust ja ohustaks tema enda ellujäämist. Lisaks jätkuks konflikt pärast sobivat aega, et täita sõja algne eesmärk ja tungida ülejäänud Ukraina territooriumile. Pärast seda oleksid kõik pilgud lõunas asuval Moldoval, kus selle kirdeterritoorium Transnistria on juba olnud Venemaa-meelse fraktsiooni mõju all ja kus on väike Venemaa sõjaline kohalolek. Aga kuidas on siis Balti riikidega?
- NATO tuleks laiali saata. Tõesti? Me räägime rahvusvahelisest kaitseliidust, kuhu enamik Euroopa riike, viimati ka Ida-Euroopa riigid, on nüüd astunud peamiselt julgeoleku eesmärgil ühe riigi, Venemaa vastu, kellel on olnud pikk ajalugu oma naabrite suhtes vaenulikus meeleolus. Neid palveid ei nõudnud ega sundinud NATO, vaid need esitati vabatahtlikult, nagu see oli nende õigus 1975. aasta Helsingi lepingute alusel. Ühepoolne desarmeerimine sellises ulatuses, nagu pakutakse, seaks Euroopa autoritaarsuse ohtu ulatuses, mida pole nähtud pärast Teist maailmasõda. See retoorika on pigem mõttetu fraas, mis võib meeldida neile, kes on kaotanud ajaloo niidi ja usuvad, et nende tulevik saab olla seotud Putini-taoliste inimestega. Need on ülimad tankistid.
„Üks omapäraseid patte20. , mille oleme väga kõrgele tasemele arendanud, on kergeusklikkuse patt. On öeldud, et kui inimesed lakkavad jumalasse uskumast, siis nad ei usu millessegi. Tõde on palju hullem: nad usuvad kõigesse.“ – Malcolm Muggeridge sajandi
20. sajandi keskpaigaks kinnitust leidnud, kui natside propagandamasin tegevust alustas ja on arenenud tänapäeva sotsiaalmeedia tööstuseks. See tööstusharu ei ole suures osas suutnud ohjeldada ohjeldamatu desinformatsiooni, eitades ilmset tõde ja edastades üsna tahtlikult vihkamist „teiste“ vastu.
Putin on ära kasutanud desinformatsiooni ja läänemaailma loomupärast sotsiaalset lõhestatust, et juhtida tähelepanu kõrvale oma tegelikest kavatsustest Ukrainas, eriti USAs, kus ta on pälvinud kiitust meediategelaste, Ameerika evangeelsete kristlaste ja vabariiklasest poliitikute seas. Esindusdemokraatia on kaalul, kuna Putin näeb seda ohuna mitte ainult oma piiridel, vaid ka kogu maailmas. Selle lammutamine USA-s, demokraatia kindluses, näitaks maailmale, et seda, mitte autoritaarsust, saab kahjustada ja hävitada.
Tankie'd on tema teemasid omaks võtnud, mõned teadlikult, teised ehk rohkem oma eelarvamustest juhindudes. Sotsiaalmeedia on omakorda võimaldanud kiire, korduva ja pideva väljundi suuremahulist suunamist ilma reaalsusele või järjepidevusele pühendumata. Seda tehes kiirendab see indiviidide kalduvust kategoriseerida end teatud gruppidesse, ehitada osa oma identiteedist nende liikmelisuse kaudu ja isegi otsida neile õigustust mõistuse piirangutest väljaspool, nagu sotsiaalse identiteedi teooria on näidanud. Seejärel jätkab see teiste gruppide vastu tõkete kehtestamist ja takistab seejuures piisavat diskursust. Sellega kaasneb hullumeelsus, mis kohati valdab ühiskonda ja eriti teatud institutsioone.

Kuigi enamus USA Esindajatekojast hääletas hiljuti Ukraina jätkuva toetamise poolt (311:117), otsustas 69 vabariiklast rahastamisest keelduda. Üle poole valiti oma kohtadele kahel eelmisel tsüklil, 2020. ja 2022. aastal, mis on piisav, et näidata eelmise vabariiklaste administratsiooni söövitavat mõju Ameerika ideaalile ja selle põhimõtetele. Enamik oli pärit lõunaosariikidest, kusjuures 29% sellest grupist esindas ringkondi vaid kahes osariigis, Texases (11) ja Floridas (9). Nende põhjendus sellise hääle andmiseks peegeldab tankistide vigast retoorikat. Neil on raske leida alust, mis nende väiteid piisavalt toetaks – käitumine, mis on sellise ametikoha pidajatele sobimatu. Venemaa lepitamine, nagu endine Esindajatekoja liige Liz Cheney hiljuti teatas ja nagu ajaloolane Heather Cox Richardson kordas, tuletab meile meelde 30. septembri 1938. aasta Müncheni kokkuleppe aastapäeva, kui Briti peaminister Neville Chamberlain kauples Adolf Hitleriga rahu nimel, lubades Saksamaal Sudeedimaa annekteerida. Viimane oli osa suveräänsest Tšehhoslovakkiast ja see samm andis vaid hoogu Hitleri plaanile vallutada suur osa Euroopast vähem kui aasta hiljem Teise maailmasõja algusega. Kas me tõesti arvame, et on põhjust uskuda, et Putin ei jätka oma imperialistlike ideedega?
USA-s on rahvuslikku mõtteviisi hiilinud populistlik meelsus, mis seab kahtluse alla Ukraina abistamise eesmärgi ebaseadusliku sissetungi vastu kaitsmisel ja eelistab siseriiklike probleemide suuremat rahastamist. Meeldetuletuseks, USA on12. maailmas , moodustades sisemajanduse koguproduktist (SKP) 0,33% ajavahemikul 24. jaanuarist 2022 kuni 31. maini 2023. Viis riiki, kes on suhteliselt rohkem panustanud (0,63% – 1,26%), on need, keda Venemaa oma vahetus läheduses kõige rohkem ohustab – Balti riigid, Poola ja Slovakkia. See argument muidugi väldib tõsiasja, et Venemaa on USA-le maksma läinud ja läheb ka edaspidi maksma palju rohkem oma globaalse ohuga, mille eesmärk on USA õõnestamine. Sellele raha, ressursside ja kohati ka ameeriklaste elude äravoolule pole lõppu näha, välja arvatud juhul, kui USA otsustab seda kohe nõuda – Venemaa vastutusele võtta ja teha seda teise maa pinnal ja vetes, mis on otsustanud selle eest võidelda ja teha seda iseseisvalt oma rahva tahtel.
Autoriõigus @Kost Elisevich, MD, PhD 2023. Kõik õigused kaitstud. Selle sisu ebaseaduslik reprodutseerimine toob kaasa viivitamatuid õiguslikke meetmeid.
Veel üks hea mõte, Kost! Teen lugupidavalt ettepaneku ühe väikese paranduse tegemiseks: lisada „halvasti informeeritud ajakirjanikele“ ka sõnad „intellektuaalselt laisad ja vastutustundetud“.