Rahvuslik identiteet on midagi kaasasündinud, mis on loodud viisil, mis annab erineva päritoluga rahvastele ja järgnevatele põlvkondadele võimaluse vormida end ja oma rahvust jätkuvaks tervikuks, mis järgib samu põhimõtteid, mis selle rahvuse sünnitasid. Sellise identiteedi realiseerimist kinnitab sageli rahvuslik tragöödia ja sellele järgnev pühendumus see rahva koondatud jõuga ületada. See realiseerub ka rahva juhtkonna jätkuva pühendumuse kaudu algselt seatud põhimõtete järgimisele ja nende põhimõtete kohta rahva ees tõe rääkimisele. Põhiseaduse eesmärk on olla rahvale ja selle juhtkonnale selle pühendumuse käegakatsutav meeldetuletus.
Keiserliku Venemaa, tsaaririigi autokraatia, jaoks ei eksisteerinud sellist ametlikku dokumenti mitu sajandit kuni 1906. aastani pärast eelmise aasta revolutsiooni. Isegi siis ei püütud selles määratleda rahva õigusi ega antud mingit ettekujutust kodanikuõiguse põhimõtetest. Tsaarivõimu kukutamine 1917. aasta bolševike revolutsiooniga tõi kaasa 1924. aasta (Lenini) Nõukogude Liidu konstitutsiooni, millele järgnes 1936. aasta (Stalini) konstitutsioon ja seejärel 1977. aasta (Brežnevi) konstitutsioon. Igas muudatuses oli lisaks teatud sotsiaalsetele õigustele ja „kõigi kodanike kohustustele“ teatav austus sõnavabaduse ,kogunemisvabaduse ja usuvabaduse vastu. Polnud kunagi ilmne, et ühtegi neist õigustest austati. Võimas riiklik julgeolekumehhanism tagas sõnavabaduse mahasurumise algusest peale, teisitimõtlemise karistamise ning alternatiivsete poliitiliste ideoloogiate ja parteide keelustamise. Karmid karistused näiliselt suhteliselt väikeste rikkumiste eest määrati küsitava kohtuliku järelevalve. Kohtuvälised hukkamised, suure hulga inimeste ümberasustamine kaugetesse piirkondadesse ja otsene genotsiid Nõukogude Liidus olid normiks Nõukogude juhtkonnale, kes oli oma kohustused hüljanud ega pööranud tähelepanu oma rahva heaolule.
Põhiseaduslik retoorika on praeguses olukorras vähe muutunud, mis puudutab Venemaa Föderatsiooni (VF) rahvale kehtestatud põhimõtteid või antud õigusi. Samuti pole riigi juhtkond teinud palju, et muuta arusaama, et ta ei järgi põhiseaduses kuulutatud põhimõtteid. Mida peaks Venemaa rahvas tundma oma riigi ja rahvusliku identiteedi vastu, kui nad saavad vaid pealt vaadata oma juhtide pahategusid ja häbi, mida nende kuritegelikud teod neile endale ja rahvale on toonud?
9. novembril 2022, veidi rohkem kui seitse kuud pärast oma ebaseaduslikku sissetungi Ukrainasse ettekäändel Venemaa kaitsmist olematu natsirežiimi ohu eest selle piiril, tundis Vladimir Putin kohustust õpetada venelastele, kuidas nad peaksid endasse suhtuma.
Oma dekreedis kujundab ta oma nägemuse Venemaast kui tema varasemate traditsiooniliste väärtuste – perekonna, kiriku ja riigi – ümbertegemisest. Pealiskaudselt võiks arvata, et need on kiiduväärsed aluspõhimõtted, kuni pole käsitletud avalduse konteksti ja tegelikku eesmärki. Putini sõnul peab Venemaa kehtestama moraalse standardi, millest maailm peaks kinni pidama, et seista vastu Ameerika Ühendriikide (USA) püüdlustele õõnestada mitte ainult Venemaa ideoloogilist puhtust, vaid ka kõigi teiste riikide moraali. Putin selgitab seda puhtustunnet kui Venemaa austust elu pühaduse, inimõiguste ja vabaduste, patriotismi ning ülima moraali- ja humanismitunde vastu. See avaldus on tähelepanuväärne oma häbitu silmakirjalikkuse poolest, arvestades eelmise aasta „erioperatsiooni“ Ukrainas, mille eest Venemaa on rahvusvaheliselt hukka mõistetud.
Putin on oma uusimas strateegias oma hiljutise mineviku pahategude kustutamiseks taas keskendunud läänemaailma moraalse allakäigu kuvandi maalimisele. Oma narratiivis, mis on USA juhitud lääneliidu üks peamisi patte, otsustab Putin nüüd keskenduda LGBTQ+ kogukonna õiguste edendamisele, mida ta peab ohuks Venemaa traditsioonilistele pereväärtustele ja millele on kahtlemata olemas primitiivne lahendus. Natsismi probleem näib olevat selle uue ja otstarbekama murega taandatud väiksemale ohule, mis võib ehk veelgi õigustada Putini sõda ja veelgi rohkemate noorte venelaste või tema jaoks mis tahes muu asendatava etnilise vähemuse tapmist, keda Putin oma eesmärgi eest võitleb . Lõpuks, Putini Venemaal toimib meedia vaid riigi vahendina „traditsiooniliste väärtuste” säilitamiseks ja tugevdamiseks, mida teised võivad mõista tõe kaotamisena, väärinfo edendamise ja propagandaretoorika propageerimisena. Kaob riigis igasugune sõltumatu autoriteet, mis seaks kahtluse alla sellise olukorra pikas perspektiivis soodustava korrumpeeriva mõju.

Putini arusaam „vene traditsioonilistest väärtustest” on omakasupüüdlik manifest, mis on juurdunud tema noorukiea fantaasias keiserlikust hiilgusest, patriootlikust tulisusest, müstilisest spiritualismist ja vene erakordsusest. See püüab luua vene identiteeti moonutatud, kuid hästi arenenud arusaama keskkonnas konfliktist Läänega, mille eesmärk on edendada teiste vihkamist, globaalse ebakõla põlistamist ja Putini enda ellujäämist. Tema kinnisidee mineviku taaskehtestamise kohta Venemaa tuleviku narratiivis on sama ekslik kui see oli siis, kui ta alustas oma presidendiametit hirmuvalitsusega Tšetšeenias enam kui kaks aastakümmet tagasi. See Putini jaoks nii oluline minevik on vaid tsaariaegse Venemaa ja seda asustava Vene ühiskonnakorra minevik, mis tähendab neid, mis on etniliselt, kultuuriliselt, religioosselt ja keeleliselt seotud ajaloolise venelikkuse mõistega, mis arenes välja oma soome-slaavi juurtest. See on Putini versioon vene identiteedist, mis on vastuolus mitmerahvuselise mitmekesisusega, mis avaldub suures osas lõunas Kaukaasia piirkonnas ja kogu idas, kus ajalooliselt on maid domineerinud Kesk-Aasia ja Mongoli päritolu rahvad. Kas need inimesed kalduvad tundma tõmmet Putini idee vastu Venemaa ühtsusest, arvestades nende repressioonide, ümberasustamise ja õiguste äravõtmise ajalugu?
Putini Venemaad nimetatakse tabavamalt Vene Föderatsiooniks (VF), mis on moodustavate vabariikide ja teiste haldusüksuste ühendus, mis oli kunagi osa palju suuremast Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidust (NSVL) nõukogude ajal, kuid varises kokku 1991. aastal pärast vähem kui 70 aastat kestnud eksisteerimist. Selle asemele asus väiksem Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ), mis loodi 1991. aasta Beloveži lepingutega, milles VF-il oli domineeriv roll nõukogude ajal kehtinud kaubandus- ja julgeolekumehhanismide pärijana. See ühendas lõpuks 11 endist NSV Liidu vabariiki väidetavalt suveräänsete riikide konföderatiivseks ühenduseks, kuhu kuulusid VF, Ukraina, Valgevene, Moldova, Armeenia, Aserbaidžaan, Kasahstan, Türkmenistan, Usbekistan, Tadžikistan ja Kõrgõzstan. Kõik need riigid olid allkirjastanud Alma-Ata protokolli, mis nägi ette jagatud kaubanduse sõltumatute mitmepoolsete lepingute kaudu ja ühise julgeoleku. Ukraina ja Türkmenistan otsustasid aga SRÜ hartat mitte ratifitseerida ja seetõttu ei saanud neist täisliikmeid. Gruusia liitus SRÜ-ga 1993. aastal, kuid lahkus 2008. aastal Vene-Gruusia sõja ajal, kui Putin rikkus Venemaa harta kokkulepet, tungides Gruusia suveräänsele territooriumile. Ukraina lahkus ametlikult SRÜ-st 2018. aastal pärast sarnaseid ebaseaduslikke Venemaa sissetunge Krimmis ja Ida-Ukrainas 2014. aastal. 2023. aasta mais teatas Moldova oma soovist lahkuda protestiks Venemaa energiaväljapressimise ja suveräänsuse ohustamise vastu. Territoriaalse suveräänsuse eiramise muster on endiselt Putini suutmatuse keskmes lahendada SRÜ liikmesriikide kaebusi sisuliselt ja näitab tema eelistust nende assimileerimisele tagasi oma impeeriumi valdusse. Kuigi teatud riigid on jäänud sellesse valdkonda, näib olevat suuresti praktilisuse küsimus anda neile vahendid oma asjade ajamiseks teatava turvalisuse tagamisega vaatamata ilmsele ohule.
Kuigi SRÜ-st sai kiiresti suuresti düsfunktsionaalne ettevõtmine, pidas Putin seda siiski vahendiks oma liikmete, eriti Kesk-Aasia riikide mõjutamiseks, kuna ähvardasid võimalikud sidemed ja potentsiaalsed lojaalsused naaber-Aasia riikidega idas ja lõunas. Venemaa on kuritarvitanud oma privileegi kui "esimene võrdsete seas" SRÜ-s, sundides kaubandussuhteid oma SRÜ partneritega, kes eelistavad tema eksporti, oma majanduse edendamiseks. Lisaks on Venemaa sõjad Gruusia ja Ukrainaga, hoolimata Alma-Ata protokollist, juba näidanud ülejäänud SRÜ riikidele, et tal ei ole kavatsust pidada kinni oma kokkuleppest austada lubadust säilitada iga riigi suveräänsus, mis otsustab liituda selliste organisatsioonidega nagu Euroopa Liit (EL) või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO), mis jäävad väljaspool tema mõjusfääri.
SRÜ inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni loomist nähti kui võimalust, mille abil SRÜ saaks tagada individuaalse sõnavabaduse ja turvalisuse. Euroopa Nõukogu õigusküsimuste ja inimõiguste komitee 2001. aasta aruandes märgiti aga, et SRÜ konventsioonil „pole muud õiguspärast eesmärki kui poliitiline avaldus või ... režiim, mis pakub endistele nõukogude riikidele minimaalset inimõiguste kaitset“. Lisaks asus SRÜ inimõiguste komisjoni asukoht Minskis Valgevenes – riigis, mida valitseb diktatuurne režiim, mis on viimastel aastatel oma kodanikuühiskonnas puhastust, sundides sulgema sõltumatuid massimeediaväljaandeid ja inimõiguste rühmitusi. Putini pärand kogu tema juhtimise ajal pakub hulgaliselt inimõiguste rikkumisi , mis on praeguse Ukraina konflikti käigus ainult süvenenud.

Mida siis öelda Vene Föderatsiooni enda siseolukorra kohta, mille maismaa pindala on 6,6 miljonit ruutmiili, mis hõlmab 11 ajavööndit ja rahvaarv 144,4 miljonit? Kuni viimase ajani oli üle 60% Vene Föderatsiooni territooriumist kuulutatud elamiskõlbmatuks või lihtsalt asustamata, kuna see ei olnud igikeltsa tõttu haritav maa, kuid kliimamuutused muudavad maastikku tõenäoliselt aja jooksul. Selle peamine geograafiline tunnus on Uurali mägede põhja-lõuna suunal kulgev ahelik, mis tähistab Euroopa idapiiri ja eraldab läänes Põhja-Euroopa tasandikku (NEP) idas asuvast Siberi tasandikust. Umbes 75% Vene Föderatsiooni elanikkonnast elab NEP-s, kus asuvad suurimad linnad, ja mis moodustab ka umbes 40% kogu Euroopa maismaast.

Vene Föderatsioonil on 83 territoriaalset haldusüksust ja neist 21 on määratud rahvusvabariigid, millest igaüks on koduks kindlale mittevene etnilisele või lihtsalt multietnilisele enamusele, ning neli täiendavat autonoomset ringkonda, kus on samuti domineeriv etniline rühm. Üle 190 etnilise rühma moodustavad kokku üle 20% elanikkonnast ja on jaotunud Vene Föderatsiooni suurele maismaale, muutes selle üheks suurimaks multietniliseks riigiks maailmas. Mitte kõik need etnilised rühmad ei saa väita, et neil on selgelt eristuv territoriaalne kohalolek. Kas 21 vabariigist ja neljast autonoomsest ringkonnast, mis seda saavad, on olemas selline asi nagu vene identiteet või isegi soov alluda keskvalitsuse määrusele, mis sunnib neid sellise identiteediga samastuma? Enamikul rahvusvabariikidest on selgelt määratletud üks etniline ülekaal, samas kui mõnes neist elab mitu etnilist rühma. Kokku on nendes vabariikides 35 etnilist rühma, samas kui neljas üldiselt väiksemas autonoomses ringkonnas on veel kuus. Nende mittevene etniliste territoriaalsete erisuste olemasolu rõhutab Venemaa olemust praegu pigem föderatsioonina kui tõeliselt ühtse üksusena, millel on ühine identiteet ja mis pigem sarnaneb haldusjurisdiktsioonide vahelise tehingulise kokkuleppega.
Ligikaudu 80% Venemaa Euroopa-ala elanikest Uurali mägedest läänes on etnilised venelased, kelle etnilistesse vähemustesse kuuluvad soome, germaani ja türgi rahvad. Viimased ei ole levinud mitte ainult üle kogu Venemaa, vaid neid leidub ka tihedamalt asustatud Põhja-Kaukaasia piirkondades Musta ja Kaspia mere vahel, sealhulgas Tšetšeenia, Dagestani, Inguššia, Põhja-Osseetia, Abhaasia ja Kabardi-Balkaaria vabariikides, mis kõik on valdavalt moslemid. Piirkonnas on pikk repressioonide, küüditamise ja ümberasustamise ajalugu, mis ulatub tagasi tsaari-Venemaa aegadesse ning ulatub nõukogude aega ja edasi Putini valitsemisaega, mil sõjakuritegusid, eriti tema jõhkras sõjas Tšetšeeniaga.

Venemaa 2021. aasta rahvaloenduse tulemused, mis avaldati 2022. aastal, näitasid etniliste vähemuste rahvaarvu olulist vähenemist. Tatarlaste, Venemaa suurima ja mongoli päritolu etnilise vähemuse, arv vähenes ligi 600 000 võrra, samas kui maride, tšuvaššide ja udmurtide arv vähenes vastavalt 22,6%, 25% ja 30%. Venemaal oli 2020. aastal 37 kõrge sissetulekuga riigi seas suurim suremus , eriti viimases kvartalis, mil COVID-19 pandeemia oli juurdunud. Kõige tõsisemalt mõjutasid piirkonnad, kus etnilised vähemused olid ülekaalus ja kus meditsiiniteenused olid kõige vähem kättesaadavad – Põhja-Kaukaasia piirkond (Tšetšeenia, Dagestan, Inguššia), Lõuna-Volga ja Uurali piirkonnad ning Siberi tasandik. Inimõiguste rikkumised , mis avalduvad riigi hooletussejätmises, on ilmnenud ka selliste probleemide korral nagu naiste suguelundite moonutamist ja naiste aumõrvu keelustavate seaduste puudumine moslemite enamusega Põhja-Kaukaasia piirkonnas.
Venemaa põhiseadus garanteerib etniliste vähemuste võrdsuse olenemata rassist, keelest, päritolust ja usutunnistusest ning samuti on Venemaa võtnud endale kohustuse järgida rahvusvahelisi lepinguid, et võimaldada kultuuri, religiooni, keele ja traditsioonide säilitamist. Ometi on riik otsinud vahendeid etnilise identiteedi väljenduste mahasurumiseks, mille eesmärk on säilitada vähemuste keelt ja kultuuri. Laialdane diskrimineerimine, sealhulgas vihakuriteod, on jätkunud vaibumatult. Teatud etniliste vähemuste traditsioonilisi maid on ettevõtted hõivanud ja ära kasutanud kaevandamise ja fossiilkütuste kaevandamise eesmärgil. Territoriaalsed omavalitsuslikud põlisrahvaste organid on eemaldatud ning aktiviste on represseeritud ja neile on esitatud süüdistusi väljamõeldud kuritegudes. Need hoiakud on ajalooliselt jäänud muutumatuks alates tsaaririigi ajast ja olid väga ilmsed veel 20. sajandi keskpaiga nõukogude ajal, kui Stalini diktatuuri ajal pandi tatari elanikkonna vastu toime genotsiid
Lisaks Venemaal elavatele põlisrahvastele elab ja töötab Venemaal umbes 9 miljonit Kesk-Aasia migranti , kes on pärit peamiselt naaberriikidest Usbekistanist, Tadžikistanist ja Kõrgõzstanist ning vähem Kasahstanist ja Türkmenistanist. Neil on viisavaba juurdepääs 90 päevaks korraga ning nad pakuvad suure osa tööjõust, toetades munitsipaalteenuseid, ehitust, transporti, kanalisatsiooni ja kodutöid enamikus suuremates linnades. Kuna nad erinevad oma tunnuste poolest vaestest venelastest, naeruvääristatakse neid vene keele ja kultuuri piiratud tundmise pärast, neid süüdistatakse sotsiaalsetes probleemides, politsei sihikule võetakse ning nad on langenud sotsiaalse diskrimineerimise ja rassilise rünnaku ohvriks. Paljud on silmitsi seisnud väljasaatmisähvardustega ilma põhjuseta. Rahvusvaheliste sanktsioonide ja arvukate lääne ettevõtete lahkumisega Venemaalt seotud töökohtade kaotuse tõttu on hinnanguliselt 200 000 migranti viimase aasta jooksul Kesk-Aasiasse naasnud. Üha enam sunnitakse Kesk-Aasia migrante sõlmima lepinguid Venemaa kaitseministeeriumiga, et saada Venemaa kodakondsus. Eesmärk on muuta nad sobivaks sõjaväkke värbamiseks, et toetada Venemaa sõjategevust Ukrainas.

Kõige värskem tõend etniliste vähemuste väärkohtlemise kohta Venemaal on mitte-Vene sõjaväelaste ebaproportsionaalselt suur suremus . Sõja esimesel aastal rindel viibinud etniliste dagestanlaste, tuvlaste, baškiiride, burjaatide ja teiste mitte-Venemaa rahvaste kaotused ei ole märkamata jäänud. Ainuüksi 2022. aastal oli etniliste vähemuste lahinguväljal hukkunute arv (100 000 inimese kohta) kaks kuni kuus korda suurem kui etniliste venelaste oma, keda oli 100 000 hukkunu kohta 33. Võrdluseks, suhteliselt väike ja kauge Tõva Vabariik, mis piirneb Mongooliaga, kaotas 172 inimest 100 000 inimese kohta; naabruses asuv mõnevõrra suurem Burjaatia Vabariik kaotas 162 inimest 100 000 inimese kohta; Põhja-Osseetia Kaukaasia piirkonnas, mis eraldati Gruusiast Venemaa 2008. aasta sissetungi ajal, kaotas 109 inimest 100 000 inimese kohta; Ja Kasahstani ja Mongooliaga piirnev Mägi-Altai Vabariik kaotas 102 inimest 100 000 elaniku kohta. Nende vabariikide elanikkonna vaatenurgast tunduvad ohvrid veelgi rängemad. Tõva 2021. aasta rahvaloenduse andmetel oli 337 000 inimest, samas kui Mägi-Altai, Vene Föderatsiooni kõige väiksema rahvaarvuga vabariigi, elanike arv oli 211 000. Uurali mägedest läänes Põhja-Jäämerega piirnev väiksem Neenetsi autonoomne ringkond, kus elab vaid 42 000 inimest, kaotas sõjas üle 160 oma elaniku, samas kui Vene Föderatsiooni kõige äärmuslikumas kirdenurgas asuv Tšuktši autonoomne ringkond, kus elab 47 000 inimest, kaotas sarnase arvu elanikke, igaüks rohkem kui kaks korda rohkem kui etniliste venelaste arv.

Vaatamata neile ebakõladele, kui saabus aeg Putini „eriliseks sõjaliseks operatsiooniks“ vägede edasiseks mobiliseerimiseks, olid etnilised vähemused taas liigselt sihikule võetud värbamise eesmärgil teatud vabariikides ja territooriumidel. Krasnojarski krai on koduks Siberi põlisrahvaste suurele mitmekesisusele oma 2,8 miljoni elaniku seas. Mobilisatsioon oli siin 4,5 korda suurem, kui algselt antud järjekorras tegelikult deklareeriti. Väiksemad vabariigid Burjaatia Lõuna-Siberis ning Dagestan ja Kalmõkkia Kaukaasia piirkonnas andsid kaks kuni kolm korda rohkem vägesid kui algselt deklareeriti. Neid tegusid võib pidada riigi reetmiseks, kui vaadata sihtrühma kuuluvate etniliste kogukondade vaatenurgast nende varasema valimistoetuse eest Putinile. Nii Kaukaasias kui ka Siberis puhkesid protestid nii nende hiljutiste kui ka varasemate kaebuste vastu, mis on viinud madalama elatustasemeni kui keskmisel venelasel.
Teine Venemaa ühiskonna element, millel on paratamatult oluline mõju selle tulevikule, on noored. Rahvastiku pidev vähenemine on toimunud ning viimase kolme aasta jooksul on see süvenenud, kaotades kaks miljonit inimest rohkem, kui sündimuse trendid, lühenenud oodatav eluiga ja üldiselt kasvav suremus ennustasid. Suur osa praegustest oludest on tingitud sõjast, haigustest ja eriti hiljutisest peamiselt noorte, kes pääsevad ajateenistusest, emigratsioonist ning individuaalsete vabaduste halvenemisest. Moskva Kõrgema Majanduskooli hinnangul on tõenäoline vajadus 390 000 inimese aastase kompenseeriva rände Vene Föderatsiooni ülejäänud sajandi jooksul, et lõpuks stabiliseerida selle rahvaarv. Kuid praeguses seisus langes ränne Vene Föderatsiooni umbes 430 000-lt 2021. aastal 61 900-le 2022. aastal, sellisel juhul rahvastiku vähenemine jätkub, kui seda ei kompenseerita järgmise põlvkonna jaoks kuni 900 000 rändajaga aastas.
Lisaks on Venemaa noortel vähe huvi Ukraina sõja vastu ja nad ei usu Putini režiimi edendatavasse õhkkonda Ukraina äärmuslaste ohustatuse kohta Venemaale. Nad ei vaevu riigimeediaga, mis on nende teada saastunud propagandaretoorika ja väärinfo poolt, mida saab väliste allikatega kergesti võrrelda ja ümber lükata. Üle 80% alla 30-aastastest linnades elavatest venelastest, kellel on kõrgharidus ja kes puutuvad kokku peamiselt sotsiaalmeediaga, mitte riigitelevisiooniga, on sõja vastu. Nooremad põlvkonnad on rohkem mures elutingimuste pärast kodus, kusjuures küsitlused näitavad, et 65% 18–24-aastastest usub, et siseasjad on välispoliitikast tähtsamad. Paljud noored usuvad, et konflikt läänega piirab ainult nende reisimis-, haridus- ja majandusliku kasu saamise võimalusi. Nad on üsna teadlikud ebaõiglusest, mis jääb karistamata, ja õiguskaitseorganitest, mis mõnikord ei sekku olukordadesse, mis on seotud valitsuse privilegeeritud isikute või neile vahetult äärealadel olevate inimestega. Autoritarism, olgu see kui tahes hästi maskeeritud, ei ole nende jaoks ahvatlev väljavaade.
Aga kuidas on lood vene identiteediga, kus noorte seas valitseb pettumus ja vajadus jätkuva suure hulga välismaalaste sissevoolu järele, kes tõenäoliselt ei jaga keskmise palju vanema venelase eetost? Nagu vene kirjanik ja inimõiguste aktivist Igor Kotšetkov ütlesvanema venelase ja praeguse režiimi meelest: „See on lõpp, sest kes meie eest sõdu peab?“ Putini vastus neile kasvavatele muredele on olnud propagandapingutuste suurendamine Venemaa koolides ja eelkooliealiste laste sihtimine, et nad omaks võtaksid retoorika, mis mitte ainult ei õigusta ebaseaduslikku sõda, vaid tuletab neile meelde tema versiooni praegusest Venemaa reaalsusest – ohvriks olemisest – ja vajadust ületada tung Lääne perverssustega kaasa minna.
Seitsmekümneaastase Putini ja tema postsovetliku kamarilla ees seisab monumentaalne ülesanne. Samal ajal kui vananev venelane otsib turvalisust riikliku meedia propagandistlikust retoorikast ja mõni keskealine venelane võib endale lubada enesekeskset, parempoolset bravuurikat natsionalistliku ideoloogia propageerimisel, on Venemaa noored, silmitsi kahaneva tulevikuga, pöördunud ajakirjandusliku tõe ja võimaluste poole väliste allikate, näiteks sotsiaalmeedia kaudu. Nad eristavad propagandat reaalsusest ja valivad viimase. Just nende ja kõigi mujalt saabujate ülesanne on määratleda vene identiteet, mis peegeldab nende olukorra tõde ja esitleb end viisil, mis on vaba Putini silmakirjalikkusest.
Lõppkokkuvõttes on Putini ebaõnnestumine juhina tulenenud lihtsalt tema suutmatusest järgida humanitaarseid põhimõtteid, mis peavad rahvust kui kollektiivi igaviku suunas juhtima – rääkida tõtt Venemaa vaimu kohta ja mitte manipuleerida sellega oma eesmärkide saavutamiseks. Vene identiteeti ei sepista mitte vihkamise ja vägivalla keel, vaid midagi täiesti muud.
Autoriõigus @Kost Elisevich, MD, PhD 2023. Kõik õigused kaitstud. Selle sisu ebaseaduslik reprodutseerimine toob kaasa viivitamatuid õiguslikke meetmeid.
See oli väga nauditav lugemine – see tõestas järjekindlalt Putini suutmatust luua föderatsiooni kodanikele õiguspärast ja elamisväärset tulevikku! Suurepärane pealkiri ka!