Vladimir Putini pahatahtlikkus levib kaugele Ukraina piiridest. Venemaa lähimad naabrid Euroopa Liidus (EL) saavad kinnitada mitmesuguseid vahendeid, mille abil neid ähvardatakse – organiseeritud massiränne, mille eesmärk on destabiliseerida ühiskondlikku korda, küberrünnakud finants- ja valitsusasutuste vastu, ühiskondlikele kaebustele keskenduvad desinformatsioonikampaaniad, sabotaaž, mõrvad ja muud siinkohal üksikasjalikumalt käsitletavad vahendid. Territoriaalne lähedus ei ole aga Venemaa sissetungi eeltingimus. Sarnaseid lähenemisviise on rakendatud ka teiste riikide suhtes kogu maailmas ja eriti läänes, mida Putin peab oma arhetüüpseks vaenlaseks, nagu see on iseloomulik tema nõukogude kasvatusele.
Putini juhtimisel on Venemaa saavutanud erakordsuse pooldaja maine ja sellega kaasneva õigustunde, mille kohaselt saab naaberriigi, näiteks Ukraina, ebaseadusliku sissetungi õigustuse rajada piinatud kujutlusvõime väljamõeldistele. Nende hulgas on absurdne ettekujutus Ukraina fašistlikust režiimist, mis ohustab Venemaa ellujäämist, kui Venemaa ise peab end selles süüdistama ; teine on 19. sajandi Vene historiograafiast tulenev fantaasia, mis väidab, et Ukraina päritolu on Venemaa varajane versioon. Lõpuks on olemas tajutav oht, et Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO) üritab õõnestada Venemaa julgeolekut, kuigi tegelikult kujutab endast ohtu Venemaa oma ajalooliselt imperialistlike ambitsioonidega, nagu Ida-Euroopa endised Varssavi pakti riigid saavad kinnitada. Lisaks on Balti riigid ja hiljuti ka Soome ja Rootsi mõistnud samu riske, mis kaasnevad piiri jagamise või vähemalt deemoni lähedusega.

Putini sõja julmus Ukrainas on hästi dokumenteeritud ja praegu on see tuum, mille järgi tema kuritegelikku ettevõtmist esialgu hinnata võib. Siiski vajab tema globaalsete pingutuste ulatuse hindamine ülevaatamist, et mõista, miks kogu globaalne üldsus peab sellele väljakutse esitama ja selle nurjama. Peaaegu 80 aastat tagasi toimunud maailma viimase suure sõja järel loodud rahvusvahelise korra jaoks on palju kaalul.
Süüria kodusõda ja Venemaa agressioon
Süürias puhkesid rahutused 2011. aastal üleriigilise rahvaprotestiga, mis esitas väljakutse Bashar al-Assadi repressiivsele režiimile. See peegeldas varasemaid reaktsioone autoritaarsele valitsemisele Egiptuses ja Tuneesias Araabia kevade ajal. Pärast Venemaa ja Hiina toetatud režiimi tugevalt relvastatud vastust rahutustele puhkes kodusõda. Mõlemad vetostasid järgnevad ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid, mis mõistsid hukka Assadi teod. Iraan saatis Assadile relvi ja selle Liibanoni haru Hezbollah saatis võitlejaid. 2013. aastal kasutati mässuliste vastu valimatult keemiarelvi, tappes nende läheduses süütuid tsiviilelanikke. Venemaa oli juba sõja algstaadiumis valitsusvägede toetuseks kaasatud, pakkudes märkimisväärsel hulgal relvi ja varustust.

2015. aasta septembris astus Venemaa Assadi palvel füüsiliselt sõtta, et aidata alistada tema Süüria opositsiooni ja Iraagi ja Levandi Islamiriiki (ISIL). Algatati ulatuslik õhurünnakute kampaania opositsiooni tugipunktide vastu. Putini geopoliitiline eesmärk oli kaheosaline: esiteks vähendada USA mõju Lähis-Idas ja teiseks saavutada strateegiline tugipunkt Vahemere rannikul, laiendades Venemaa haaret Põhja-Aafrikasse ja Punase mere piirkonda. Venemaa eriväed ja Putini palgasõdurite Wagneri grupp lasid valla omaenda jõhkruse, suunates oma põletatud maa oskusteabe sama palju tsiviilelanikkonna kui ka sõjaliste eesmärkide vastu. Huvitaval kombel olid viimastest eesmärkidest 80% Venemaa õhurünnakutest 2016. aastal suunatud Süüria opositsiooni miilitsatele, kes võitlesid ISISe, paljastades Süüria ühiskonna terroriorganisatsiooni äärmuslikele ohtudele. ISIS kaotas aga lõpuks 2019. aastaks kontrolli kõigi oma Lähis-Ida territooriumide üle tänu Ameerika, Kurdi ja Iraagi vägede pingutustele, hoolimata Venemaa sekkumisest.
Süüria Inimõiguste Võrgustiku (Ühendkuningriigis asuv sõltumatu vaatlusgrupp) andmetel oli ainuüksi Venemaa õhurünnakutes 2016. aasta märtsiks hukkunud üle 2000 tsiviilisiku . See saavutati kobarpommide, alumiiniumipulbrit ja raudoksiidi sisaldavate süütematerjalide, mis põhjustasid tõsiseid läbistavaid põletusi, ning termobaarsete relvade valimatu kasutamisega , mis detoneerisid aerosoolis lõhkeainet, lämmatades ja põletades ohvreid. 30. aprilliks 2018, pärast 31 kuud kestnud Venemaa pommitamist, teatas sama vaatlusgrupp 7700 tsiviilohvrist, kellest 1851 oli alla 18-aastane laps. Amnesty International on nimetanud neid sõjapidamismeetodeid rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisteks , mis on Venemaa sõjaväele enam kui tuttav teema

Lõpuks näib Venemaa sekkumine Assadi võimu kindlustanud, jättes Süüria mässuliste vägedega patiseisu. 2023. aasta keskpaigaks oli Venemaa loonud Süüriasse 105 sõjaväebaasi, kusjuures Assadi režiim lubas Venemaa kohalolekut jäädavalt, et säilitada riigis stabiilsust . Venemaa kaks peamist sõjaväebaasi on Khmeimimi õhuväebaas Latakias, mis on rannikuäärne sadamalinn Põhja-Süürias, ja mereväebaas Tartusis, 85 kilomeetrit lõunas, kus paikneb osa Venemaa Põhjalaevastikust, mis praegu koosneb kolmest maabumislaevast. Iraani, kellel on Süürias oma sõjaline kohalolek, ja Venemaa vahel on riigis olnud tihe koostöö alates 2015. aastast
Venemaa relvastus Süüria migratsioonile
Peamiselt Süüria migrantide tormijooks Euroopa poole oli tingitud Venemaa äärmuslikust pommitamiskampaaniast, millega toetati Assadi enda vägesid. 2016. aasta alguseks ligi 129 500 ja maismaad mööda veel 1545 inimest, kellest valdav enamus läbis Kreeka. Sellise tohutu inimvoolu rakendamine tekitab lisaks piiri- ja humanitaarkriisidele ka kaost ja ühiskondlikku ebakõla riikides, mis on jäänud sissevooluga toime tulema. Ksenofoobsed ja nativistlikud jõud soodustavad poliitilisi liikumisi ja populistlikke meeleolusid , mis Euroopa demokraatia kontekstis võivad tekitada tõsiseid lõhesid, mis omakorda töötaksid Venemaa kasuks.
Kõik see aitas kaasa mitte ainult poliitilise ja sotsiaalse ebastabiilsuse tekitamisele Euroopas, vaid juhtis ka lääne tähelepanu kõrvale konfliktist, mis tekkis Venemaa tahtliku paramilitaarse sissetungi tagajärjel Krimmi ja Ida-Ukrainasse 2014. aastal ning sellele järgnenud Krimmi ebaseadusliku annekteerimisega . Kaheksa aastat kestnud konflikt jätkus Donbassis, Ukraina idaosas, kus Venemaa paramilitaarsed operatsioonid toetasid kohalikke õõnestavaid elemente, kes seisid vastu Ukraina vägedele enne Venemaa otsest sissetungi 2022. aasta veebruaris.
Iroonilisel kombel blokeeris Venemaa vaatamata Süürias tekitatud probleemidele Süüria pagulaste sisenemise või avaldas neile veelgi suuremat vaenulikkust, kui nad varjupaika palusid. Putini pressiesindaja Dmitri Peskov, kes näiliselt ei teadnud Venemaa seotusest selle kannatusega, tegi ettepaneku, et pagulaskriisi põhjustanud riigid tuleks panna kandma kulusid. Kuna süürlastele ei pakutud Venemaal varjupaika, pidi 5500 süürlast jätkama teed põhja poole, et läbida Borisoglebski-Storskogi piiripunkt umbes 70° põhjalaiusel Norrasse, enne kui see sisenemispunkt suleti. Olukorda süürlaste jaoks halvendas veelgi see, et mõnele neist määrati trahv selle eest, et nad esitasid end siseministeeriumis dokumentideta pagulasena. Kui politsei nad tabas, saadeti nad migratsioonikeskustesse, kus nad pidid silmitsi seisma väljasaatmisega, mille tulemusel nad tagasi konfliktitsooni saadeti.
Venemaa ja Valgevene kokkumäng ELi piiril
Laiendades mittesõjalise hübriidsõja teemat, on Venemaa partnerlus Valgevene ja selle diktaatori Aleksandr Lukašenkoga andnud Putinile täiendava võimaluse piiril kaost teises sisenemispunktis, seekord ähvardades Poolat ja Leedut. 2021. aastal, vaid paar kuud enne Venemaa sissetungi Ukrainasse, leevendasid Valgevene võimud viisanõudeid, julgustades tuhandeid migrante konfliktipiirkondadest Lähis-Idas, nagu Iraak, Süüria, Jeemen ja Afganistan, Valgevenesse saabuma. Reisimist hõlbustas Valgevene riiklik lennufirma ja migrandid majutati valitsuse hotellides. Valgevenel oli aga humanitaarabi pakkumisest vähe, pigem oli ta huvitatud nende sundimisest oma 400-kilomeetrisele piirile Poola ja naaberriikide Leedu ja Lätiga. Mõned migrandid ilmusid Venemaa viisadega, mis viitasid sellele, et neil oli sisenemine hõlbustatud muul viisil. Viimane omadus oli 2024. aasta kevadeks muutunud palju ilmsemaks.

Tol ajal oli see tegevus näiliselt vastus EL-i sanktsioonidele, mis kehtestati pärast Lukašenko jõhkrat poliitiliste vastaste ja meeleavaldajate mahasurumist, kes vaidlustasid tema tagasivalimise 2020. aastal pärast 27 aastat võimule asumist. Valimissüsteemi oli režiim korrumpeerinud , võimaldades Lukašenkal säilitada sisuliselt diktatuuri . Piiriturbulents näis olevat strateegiliselt koreografeeritud vastavalt Venemaa tolleaegsetele vajadustele, kuna järjekordne suur migrantide sissetung ELi õhutaks veelgi sotsiaalset ja poliitilist rahutust, julgustades ELi paremäärmuslasi reageerima. 2021. aasta sügiseks, mil kõik see toimus, oli enam kui ilmne, et Venemaa koondab vägesid Ukraina piiri äärde, suurendades sissetungi tõenäosust.
Samal ajal mitte ainult ei kogunenud Valgevenes migrandid suures koguses ELi piirile, vaid nad muutusid üha agressiivsemaks ja puhkesid vägivallapuhangutes .Olukorda halvendas veelgi Valgevene piiripatrulli osalemine, kes toetas ebaseaduslikku piiriületust, suunates migrante haavatavatesse piirkondadesse ja püüdes vastaspoolte piirivalvureid laserkiirtega pimestada. Justkui kahe režiimi kokkumängu rõhutamiseks selles kriisis korraldasidVenemaa ja Valgevene Poola-Valgevene piiri lähedal sõjaväeõppusi, samal ajal kui tuhanded migrandid olid hilissügisel lõksus külmumis- ja üha ebasanitaarsemates tingimustes. Selleks ajaks oli piirile paigutatud umbes 15 000 Poola sõdurit vastuseks patiseisule, mis oli tekkinud ELi katsete käigus kunstlikult tekitatud kriisi maha suruda. Kehtestati ulatuslikud tõkked ja loodi 200 meetri laiune keelutsoon migrantide voolu peatamiseks, kuid probleem on jätkunud tänaseni ja Venemaa osalemine on selgemini määratletud.
Vene-Gruusia sõda 2008
Enne Ukrainasse tungimist ründas Putin 2008. aasta augustis Gruusiat. Gruusia põhjapiirkondades Abhaasias ja Lõuna-Osseetias olid rahutused valitsenud alates iseseisvumisest Nõukogude Liidust 1991. aastal. Venemaa toetatud separatistlik liikumine nendes kahes piirkonnas oli Putinile vajalik alus Gruusia asjadesse sekkumiseks, kui Lõuna-Osseetias puhkes võitlus. Alates 2001. aastast oli Putin püüdnud õõnestada piirkonna sidet Gruusiaga. Putini ambitsioone Gruusias ajendas veelgi viimase kasvav läänemeelsus ja huvi NATOga liitumise vastu, mis oli projektile pühendunud 2008. aasta Bukaresti tippkohtumisel . Venemaa kavatsused nii Abhaasia kui ka Lõuna-Osseetia tuleviku osas said selgemaks, kui Venemaa NATO suursaadik hoiatas, et Venemaa taotleb sellises olukorras nende iseseisvust. Kui Gruusia väed sisenesid Lõuna-Osseetiasse vägivalla mahasurumiseks, kohtasid nad Vene vägesid, kes olid piirkonda ebaseaduslikult sisenenud. Valesüüdistused genotsiidis Vene tsiviilelanike vastu piirkonnas andsid Putinile ettekäände alustada täiemahulist sõda Gruusia enda vastu, õigustades rünnakut humanitaarse varjundiga kui „ rahu kehtestamist “.

Venemaa õhurünnakud Lõuna-Osseetias ja väljaspool seda algasid, millele järgnes Gruusia Musta mere ranniku mereblokaad. Seejärel tunnustas Venemaa Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust pärast seda, kui Prantsusmaa president Sarkozy oli läbirääkimiste teel saavutanud relvarahu. Tunnustus kuulutati välja vaid selleks, et kinnitada nende autonoomset staatust, mis oli juba 1990. aastate alguses kehtestatud, kuid endiselt Gruusia osana. Sõda oli algselt sundinud 192 000 inimest kodust lahkuma ja kuus aastat hiljem polnud üle 20 000 enamasti etnilise gruusia päritolu inimese ikka veel oma kodu tagasi saanud. 2021. aastal kuulutas Euroopa Inimõiguste Kohus Venemaa vastutavaks inimõiguste rikkumiste oma sõjalise tegevuse käigus ja 2022. aastal esitas Rahvusvaheline Kriminaalkohus teatud Venemaa kodanikele süüdistuse sõjakuritegudes etniliste gruusia päritolu inimeste vastu.

Venemaa on de facto võtnud kontrolli nii Abhaasia kui ka Lõuna-Osseetia üle, hoolimata sellest, et need piirkonnad on rahvusvaheliselt endiselt Gruusia osana tunnustatud . Lisaks on Venemaa paigutanud mõlemasse piirkonda märkimisväärse arvu sõjaväelasi, kellest mõned on hiljuti Ukrainasse võitlema ümber paigutatud. Ainuüksi Lõuna-Osseetiasse on loodud viis alalist sõjaväebaasi. Lisaks territooriumi vallutamisele saab Venemaa kasutada ka Abhaasia 215 kilomeetri pikkust Musta mere rannikut, kus ta soovib Gruusia parlamendi vastuseisu kiuste rajada Otšamtšire sadamasse suure mereväebaasi . Sadamas asub praegu mitu Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) patrullpaati. Venemaa praegune ajalugu, kus ta on küsitavatel asjaoludel territooriumi nõudnud, on olnud kooskõlas tema üldise poliitikaga, mille kohaselt omandatakse territoriaalseid osi sõjalise okupatsiooni teel, nagu see oli Kaliningradis pärast Teist maailmasõda.
Venemaa küberrünnakud välisriikide vastu
Küberkuritegevusest on saanud rahvusvaheline nähtus, mis on suuresti suunatud rahalise kasu saamisele. Putini režiimi alluvuses alustasid Venemaa agentid aga hübriidsõja vahendina küberspionaaži, et anda Venemaale strateegiline eelis, õõnestades olulisi huve riikides, mida Venemaa pidas enda vastu suunatud. 2012. aasta Valdai konverentsilarutas Putin välispoliitikat pealkirja all „Venemaa ja muutuv maailm“, kus ta mainis „pehme jõu“ kasutamist vahendite ja meetodite maatriksi kujul välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ilma relvi kasutamata. Ta vihjas, et neid meetodeid kasutatakse äärmuslike ja natsionalistlike hoiakute õhutamiseks, avalikkuse manipuleerimiseks ja suveräänsete riikide sisepoliitikasse sekkumiseks, kuid jättis mainimata, et Venemaa tegeleb juba sarnase tegevusega. Umbes samal ajal esitas Valeri Gerassimov, Putini juhitud Venemaa relvajõudude peastaabi ülem ja väidetav nnGerassimovi doktriini, idee uuest sõjapidamismeetodist, mis eeldab mittesõjaliste võimete integreerimist, et pakkuda strateegilist eelist vastase julgeoleku ja poliitilise tahte õõnestamise kaudu.
2007. aastal tegi Eesti, Nõukogude Liidu endine satelliitriik, plaani Venemaa Teise maailmasõja mälestusmärgi oma pealinnast Tallinnast ära viia, mis ajendas vihast Putinit reageerima, blokeerides riigi internetiühenduse hajutatud teenusetõkestamise (DDOS) küberrünnakuga, mis kestis kolm nädalat. Avaliku ja erasektori organisatsioonid said sihtida riiklikke ja äriveebisaite, koormates nende servereid rämpspostiga, muutes need ligipääsmatuks. See oli esimene teadaolev episood, kus üks riik ähvardas teise riigi julgeolekut ja iseseisvust sellise rünnakuga. Tagantjärele tõestas Venemaa seda tüüpi sissetungi tõhusust hübriidsõja vahendina, mida hakatakse peagi rakendama ka mujal.
Nii Gruusia kui ka Ukraina olid sihikule võetud ka 2007. aastal, lisades nn võltsuudiseid eesmärgiga õõnestada demokraatlikke põhimõtteid ja polariseerida kergesti manipuleeritavaid ühiskonnaelemente. 2008. aastal, kui Leedu keelas aegunud Nõukogude sümbolite kasutamise, rikkusid Vene häkkerid veebisaite endise Nõukogude Liidu sümbolitega. Venemaa koordineeritud sõjaline ja küberrünnakute rünnak viidi esmakordselt läbi 2008. aasta Vene-Gruusia sõja , häirides Gruusia sisekommunikatsiooni. 2009. aastal algatas Venemaa küberrünnakuid kahe temaga liitunud Sõltumatute Riikide Ühenduse riigi, Kõrgõzstani ja Kasahstani vastu. Esimesel juhuloli tegemist Kõrgõzstani presidendi Bakijevi sundimisega Ameerika sõjaväebaasi välja tõstma. Teisel juhul käsitleti kaebust meediaväljaande kohta, mis avaldas Kasahstani presidendi Nazarbajevi Venemaa-kriitika avalduse.

Teine koordineeritud sõjaline ja teenusepakkujate rünnak, mis oli 32 korda suurem kui 2008. aastal Gruusia vastu korraldatud rünnak, kahjustas Ukraina internetiühendust, kui Venemaa paramilitaarsed üksused 2014. aasta märtsis Krimmi vallutasid. Sama aasta mais, vahetult enne Ukraina presidendivalimisi, häkkis Venemaa oma valimiskomisjoni kuigi ukrainlased lahendasid probleemi kiiresti häkkerite vahistamisega.
2015. aastal avastati, et Venemaa häkkerid tungisid Saksamaa Liidupäeva arvutivõrku, püüdes pääseda ligi Saksa poliitikute ja NATO administratiivvõrkudele. Täiendavat muret tekitas 2016. aastal tõendite ilmumine, et Saksamaa järgmisel aastal toimuvatel parlamendivalimistel osaleb Venemaa küberrünnakutes , mille eesmärk on nõrgestada ametisolevat kantslerit Angela Merkelit. Venemaa välispoliitiline haare jätkus, häkkerid pääsesid USA Demokraatliku Partei arvutivõrku ja selle ametnike e-kirjadele, mida seejärel levitati WikiLeaksi kaudu kogu maailmas. Sissetungi eesmärk oli selgelt õõnestada Hillary Clintoni presidendikandidatuuri. Soome välisministeeriumile teatati 2016. aastal, et Venemaa häkkerid olid selle 2013. aastal ohtu seadnud ja et sel ajal oli see osa laiemast kampaaniast, mis hõlmas üle 50 riigi.
Hiljutised Venemaa küberrünnakud on tekitanud kaost Ühendkuningriigi haiglates , Saksamaa ja Tšehhi Vabariigi kaitse- ja lennundusettevõtetes ning poliitikute seas ning Rootsi, Leedu, Poola ja Slovakkia kriitilise taristu üksustes. Suur osa tegevusest on seotud rühmitusega („Fancy Bear“), mis on seotud Kremli juures asuva Venemaa Föderatsiooni relvajõudude peastaabi peadirektoraadiga (GRU) ehk lihtsalt Venemaa sõjaväe luurepeavalitsusega. Rünnakud koguvad jätkuvalt hoogu kogu maailmas, eriti läänes , millega kaasneb suurenenud valvsus ja vastavalt võetud vastumeetmed.
Vene palgasõdurite sissetung Aafrikasse
Venemaa on juba pikka aega sekkunud Aafrika riikide asjadesse esimesena paljudest mõjuvõimu taotlevatest riikidest, kuigi tema agressiivsed meetodid ja motiivid on osutunud palju omakasupüüdlikumateks. Selle eesmärk on olnud rikkuse ammutamine ja demokraatiate õõnestamine autoritaarsete režiimide toetamiseks, kellega kokkuleppeid on lihtsam saavutada otseste tehingute kaudu, mitte parlamentaarsete debattide ebaselguse kaudu. Lisaks otsesele sõjalisele sekkumisele Kremliga seotud Wagneri grupi palgasõdurite lähetamisega riigipöörete toetuseks on Venemaa algatanud desinformatsioonikampaaniaid, sekkunud riiklikesse valimistesse, vahetanud relvi ressurssidele juurdepääsu saamiseks ja võtnud üle riiklike julgeolekuteenistuste võimu.

Venemaa on olnud Aafrikas desinformatsiooni peamine vahendaja, toetades 80 kampaaniat 22 riigis ja moodustades peaaegu 40% kõigist sellistest kampaaniatest. Koos Hiina, Araabia Ühendemiraatide, Saudi Araabia ja Katariga moodustab Venemaa ligi 60% mandri desinformatsioonikampaaniatest . Läänevastaseid meeleolusid levitavad rahvusvahelised kampaaniad, millest 16 kuuluvad Venemaale, kusjuures kahel märkimisväärsel Venemaaga seotud desinformatsioonitegelasel on sotsiaalmeedias kokku üle 28 miljoni jälgijaskonna. Wagneri grupp on desinformatsiooni abil sihtinud Lääne-Aafrikas Malit , Burkina Fasot ja Nigerit . Võimu säilitamiseks on Mali ja Burkina Faso sõjaväehuntad muutunud sõltuvaks Venemaa toetusest. Pärast 2020. aastal võimuletulekut on Mali hunta korduvalt murdnud oma lubadust üleminekuajakava osas, lastes samal ajal riigi julgeoleku- ja majandusolukorral murettekitavalt halveneda. Tauregi separatistlik koalitsioon saavutas hiljuti Alžeeria piiril Mali vägede ja nende Wagneri liitlaste üle suure kaotuse, mis näitab, et Venemaa on oma tegudega suutnud vaid suuremat ebastabiilsust luua ja kannatanud tagajärgede all. Sarnane olukord on tekkinud Nigeris pärast 2023. aasta juulis toimunud sõjaväelist riigipööret, mis on kahjustanud riigi julgeolekut, majandust ja sotsiaalset heaolu. Kõik eelmise demokraatliku juhtimise ajal saavutatud edu on sisuliselt nullitud, kuna islamistlikud rühmitused tekitavad nüüd rahutusi ja sunnivad huntat kasutama Vene palgasõdureid kaevandamisõiguste eest riigi kullavarude piirkondades.
Pärast seda, kui Putin mõrvas 2023. aastal Wagneri grupi juhi Jevgeni Prigožini ja grupp liideti Venemaa sõjaväkke, ei saa Putini režiimi usutavat eitamist grupeeringu poolt toime pandud süsteemsete inimõiguste rikkumiste (nt piinamine, rüüstamine, kokkuvõtlik hukkamine, seksuaalne vägivald) osas enam õigustada. Lõppkokkuvõttes on nende venelaste värbamine ainult süvendanud rahva vägivalda ja viletsust. Kahjuks on mõned Aafrika juhid näinud Venemaad vahendina oma võimu kindlustamiseks ja Venemaa on olnud liigagi hea meelega nõus neid vastu võtma, ilma protsessi palju investeerimata. Teine hea näide viimasest on alates 2020. aastast Kesk-Aafrika Vabariigis (KAV), kus Wagneri grupp on püüdnud ära kasutada selle kulla-, teemandi-, uraani- ja naftavarusid vastutasuks julgeoleku eest, mida see pakub Faustin-Archange Touadéra režiimi toetuseks.
Wagneri palgasõdurite süvendatud Aafrika rahutuste kõrvalmõju on olnud massiline rahvastiku ümberasustamine erinevates konfliktitsoonides, eriti Saheli piirkonnas ja Kesk-Aafrikas. Ainuüksi Kesk-Aafrika Vabariigis oli 2021. aasta lõpuks 722 000 sisepõgenikku. ÜRO humanitaarasjade koordineerimisbüroo hinnangul vajas üle 60% elanikkonnast kiiret abi. Paljud suundusid näljahäda ja vägivalla eest põhja poole rändama Tuneesiasse ja Liibüasse. Venemaa on omakorda rajanud Liibüasse kaks Wagneri palgasõdurite kontrolli all olevat sõjaväebaasi, paigutanud sinna GRU ja erivägede töötajaid ning paigutanud riiki S300 õhutõrjesüsteemid , justkui kindlustamaks oma tugipunkti strateegiliselt Lõuna-Euroopa lähedal. Wagneri töötajad on lisaks tegelenud ebaseadusliku rände hõlbustamisega Euroopasse, pidades läbirääkimisi rannikule tunginud salakaubavedajatega. Nii nagu Lähis-Idast Valgevene kaudu läände suunduva rände puhul, on toimunud märkimisväärne migrantide liikumine Euroopa lõunaranniku suunas, eriti Itaaliasse läbi Põhja-Aafrika, eesmärkidel, mis vastavad Venemaa vajadustele, et destabiliseerida taas ELi ühiskondlikke ja valitsusasutusi
Venemaa marss Venezuelasse
Venemaa soov autoritaarsuse juurdumiseks Venezuelas sai teoks marksistliku juhi Hugo Chávezi 1999. aastal populistlikul platvormil, mis köitis töölisklassi ja vaeseid. Putin tuli võimule varsti pärast seda, 2000. aastal, ja asus püüdma Ladina-Ameerika riike Venemaa mõjusfääri tõmmata, sarnaselt sellele, kuidas tema endised Nõukogude Liidu juhid olid teinud Kuuba ja Nicaraguaga. Kuid nüüd oli kavatsus laiem, tema visiooniga värvata riike uude maailmakorda , mis esitaks väljakutse USA juhitavale maailmakorrale. Chávez jagas tugevat USA-vastast meelsust ja toetas peagi suhteid Venemaaga, tugevdades neid sõjavarustuse ostmisega enam kui 4 miljardi dollari eest. täiendavaid kokkuleppeid tuumaenergiaalase koostöö, kosmosekaitsesüsteemi ja tuumaallveelaevade tarnimise kohta aastaks 2020.
Chávez suri 2013. aastal ja tema järglaseks erakorralistel presidendivalimistel sai asepresident Nicholás Maduro. Chávezi ajal oli ressursirikkas Venezuelas korruptsioon juurdunud ja muutus palju suuremaks probleemiks Maduro ajal, kelle demagoogia on toonud kaasa poliitilise ja sotsiaalmajandusliku olukorra halvenemise koos üha suureneva jõukuslõhega. See on avaldunud hüperinflatsioonis , äärmises vaesuses, toidupuuduses , tööpuuduses, ebaõnnestunud tervishoiusüsteemis , kuritegevuse ja suremuse suurenemises ning märkimisväärses emigratsioonis. Viimasest sai peamine raskuste allikas, kuna see avaldas survet USA lõunapiirile, eriti Bideni administratsiooni ajal .

Kui Maduro 2018. aastal naaberriikide, EL-i, Kanada ja USA poolt pettuseks peetud asjaoludel „tagasi valiti“, tunnustas Maduro režiimi ning vetostas koos Hiinaga ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni , mis nõudis uusi presidendivalimisi. Samal aastal, vastutasuks Venemaa abi eest laenude ja päästepakettide näol eelnevatel aastatel, sai Venemaa omandiõiguse suurele osale mitmest Venezuela naftaväljast ja kontrolli kahe Kariibi mere maagaasivälja tulevase toodangu üle. Lisaks omandas ta 1,5 miljardi dollari eest 49,9% kontrolli Venezuela täielikult omanduses oleva USA ettevõtte CITGO üle, sealhulgas kolme Mehhiko lahe ranniku rafineerimistehase üle. 2018. aasta lõpuks oli Venemaa investeerinud Venezuela kullakaevandustööstusse 1 miljard dollarit ning sõlmiti täiendavaid lepinguid 600 000 tonni nisu tarnimiseks ning relvastuse moderniseerimiseks ja hooldamiseks Venezuelas.
Venezuela siseste konfliktide, Maduro autoriteedi kahtluse alla seadmise pärast 2018. aasta võltsitud valimisi ja mure pärast Venemaa investeeringute pärast hakkasid Putini Wagneri palgasõdurid 2018. aastal Venezuelasse sisenema, väidetavalt Maduro kaitsmiseks. Lisaks Venezuela lahinguüksuste ja režiimimeelsete miilitsate väljaõppele on Wagneri väed tegelenud naftatöötlemistehaste ja mitmete riigis asuvate Venemaa äriüksuste kaitsmisega. Tooriumi kaevandamine on radioaktiivne metall, mida saab kasutada muuhulgas lennunduses ja tuumareaktsioonides. kaitse sihtmärgiks Venemaa väljakujunenud kaevandustehastes on saanud ka tooriumi kaevandamine. See on radioaktiivne metall, mida saab kasutada muuhulgas lennunduses ja tuumareaktsioonides. Samuti on rühmitust seostatud ebaseadusliku kullakaevandamisega, mille käigus on rikutud inimõigusi ja tekitatud keskkonnakahju.

2024. aasta juulis toimunud Venezuela vaidlust tekitanud presidendivalimised, mida valitsuse ulatuslik sekkumine, on toonud kaasa Wagneri palgasõdurite osalemise Venezuela julgeolekujõududes järgnenud protestide ajal. Venemaa sõjalaevade hiljutine saabumine ja pikaajaline kohalolek Venezuelas langes kokku valimistega, justkui sõnumina, et vajadusel on olemas abivägi. Lisaks on Maduro hiljutine territoriaalvaidlus naaberriigi Guyana Essequibo piirkonna üle viinud Venezuela lähedal asuva sõjaväelennuvälja uuendamiseni, sõjaväerajatiste laiendamiseni ja silla ehitamiseni territooriumile sisenemise hõlbustamiseks. See episood on pigem olnud tähelepanu kõrvalejuhtimiseks valimistelt. Kui USA peaks aga vaidluse eskaleerumisel sõjaliselt tegutsema, muudaks Venemaa kohalolek olukorra keerulisemaks.
Putini riiklikult toetatud kuritegelikud teod
2024. aasta juulis Vene agentide vandenõu mõrvata Armin Papperger, Euroopa viienda suurima relvatootja Rheinmetall AG tegevjuht ja juhatuse esimees. See oli üks paljudest Venemaa plaanidest tappa Euroopa kaitsetööstuse juhte, kes olid toetanud Ukraina kaitset Venemaa sissetungi vastu. Putini hübriidsõjaon Venemaa osalenud mitmes projektis, mis on hõlmanud laohoonete süütamist, vandalismi ja pommiplahvatusi – kõik osa ulatuslikust sabotaažioperatsioonist NATO liikmesriikides, mille sihtmärgiks on relvatarneliinid ja nende tootmisega seotud isikud. Enamik, kui mitte kõik, näib olevat seotud Venemaa luureagentuuriga GRU.
Venemaa sabotaažirünnakute planeerimine ja elluviimine on sel aastal hoogustunud eesmärgiga suurendada Ukraina toetamise kulusid. Kasutusele on võetud vahendusmeetod, mille kohaselt Venemaa värbab internetis poolehoidjaid jälitustegevuseks ja teabe kogumiseks, millele järgneb huvipakkuva koha võimalik hävitamine. Operatsioonid näivad olevat läbi viidud viisil, mis jääb allapoole vihase sõjalise vastuse õhutamise künnist. Need sekkumised on Putinile tuttavad tänu tema teadmistele Nõukogude julgeoleku spionaažioperatsioonidest. 1950. aastate külma sõja algusaegadel olid Nõukogude Liidul Lääne-Euroopas ja võimalik, et ka USA-s peidetud lõhkeainete ja relvade peidupaiku, plaanides need käsu peale aktiveerida, kuid mis ei realiseerunud kunagi. Nende varude asukoht on läänele suures osas avastamata jäänud, kuigi Putinile on see kindlasti teada.
Venemaa riigi toetatud atentaadid on Putini poolt taaskehtestatud ja ulatuvad tagasi aastasse 2004, tema presidendiaja algusfaasi, kui Tšetšeenia asepresident Zelimhan Yanderbiyev, Tšetšeenia iseseisvust taotlev natsionalist, hukati Kataris kahe Vene agendi poolt. Sellele on järgnenud rida Vene pagulaste ja opositsioonitegelaste mürgitamisjuhtumeid välisriigi pinnal, mõned edukad, teised vähem edukad . Venemaal aset leidvad juhtumid on vägivaldsema profiiliga – tulistamised, plahvatused, akendest või mitmelt trepilt alla kukkumine, poomine. Teadmine, et hukkamisele määratud isikud on teiste riikide kodanikud, pöörab selliste kuritegude olemuse kohta uue lehekülje. Tuleb küsida, kas nende eest vastutavat riiki saab panna tagajärgedega silmitsi seisma viisil, mis sunnib teda tegudest hoiduma, nagu ta oleks pidanud tegema, kui ta 2014. aastal Ukrainasse esmakordselt tungis.
Putin Nõukogude Liidus
Putin näib olevat veennud oma rahvast Suur-Venemaa vajaduses – sellise, mis kuulutab end teiste rahvaste seas domineerivaks, kelle suurust tuleb karta, et see võiks juhtida teisi uude maailmakorda, kuhu teised autoritaarsed režiimid võivad tunda end kohustatuna kuuluma. Ta on läbi kukkunud, kuid teised tema režiimi sees mõtlevad veel, kas nad võiksid end uuesti leiutada ja võtta sarnase diktaatori isiksuse sarnaste kavatsustega. Nõukogude ajastu mentaliteet püsib vajadusega osaleda võidujooksus teiste sõjalise ületamise nimel iga hinna eest. Territoriaalne kasv ja globaalne eelis on kaugelt tähtsamad kui Venemaa rahva heaolu. Putini katsed selliseid pahatahtlikke tegusid globaalselt ellu viia on lõpuks väga väikesed, kui tema rahvas on sõjaliselt alistatud ja majanduslikult hävitatud, lebades Hiina ees. Eeskuju, mida ta on andnud oma autoritaarse valitsemisvormiga, just nagu Nõukogude Venemaa juhid enne teda, viib tema rahva taas katastroofi äärele. Seda tehes on Putin oma kuritegelike tegudega kogu maailmas Venemaad halba valgusesse pannud, näidates ülemaailmsele üldsusele leina, mida need teod on omakorda põhjustanud. Palju jääb andestamata ja meelde.
Euroopa peab lõpetama Venemaa hegemoonia ja mineviku taaselamise mõtte kartuse. Lääs peab nägema lõpu korduvale õudusunenäole, mille on põhjustanud järjekordne Venemaa režiim, mis ei ole võimeline õppima oma minevikust ja omaenda korduvast ebaõnnestumiste tsüklist. On aeg teistsuguseks Venemaa valitsemiseks, mis hoolitseb kogu rahva vajaduste, mitte valitud linnakeskuste vajaduste eest, ja lõpetab valede illusioonide loomise progressist, kui nii palju ümberringi ebaõnnestub. Autoritaristid vaatavad demokraatia mõttetuid aspekte – kohtusüsteemi, mis kohati oma missioonis läbi kukub, seadusandlikku kogu, mis muutub nii polariseerituks, et edasiminek viibib, täidesaatvat haru, mis oma otsustes kõhkleb – ja usuvad, et on olemas parem viis, kus otsuste tegemine jäetakse lihtsalt autokraadi ja lojaalsete meeljate kaadri kätte. Tagantjärele võivad nad aga liiga hilja avastada, et demokraatlikes institutsioonides vaidlustele kulutatud energia sillutab tõepoolest teed kestva riikliku heaolu ja julgeoleku poole. Demokraatiad ise ebaõnnestuvad, kui see energia hajub, ja kitsarinnalised populistlikud arusaamad juurduvad taas, viies rahva tagasi autoritaarsesse õudusunenägusse.
Autoriõigus @Kost Elisevich, MD, PhD 2024. Kõik õigused kaitstud. Selle sisu ebaseaduslik reprodutseerimine toob kaasa viivitamatuid õiguslikke meetmeid.
2 mõtet teemal „Globaalne vene rõuge”
Kommentaarid on suletud.