Ukraina ajalooline päritolu vs. Putini mugav muinasjutuajalugu

Praegune konflikt Ukrainaga, mille on esile kutsunud Venemaa vaenulikkus, on tekitanud vajaduse ümber hinnata arusaam, et Putini maailmavaates on need kaks rahvast tegelikult „üks tervik“. See ei ole nii. 2021. aasta juulis, seitse kuud enne oma 2022. aasta veebruari sissetungi Ukrainasse, esitas Putin oma versiooni Venemaa ajaloost, millesse ta põimis Ukraina varase ajaloo. Nüüd on selge, et tema essee eesmärk oli pakkuda ajaloolist õigustust, mis oli niigi piinatud, ja olla sissejuhatuseks tema sissetungile naaberriiki. Selles väitis ta ühist põlvnemist Põhjala sekkumisest piirkonnas varakeskajal. See on kohmakas vaade ajaloolisele faktile, mida piirab selle toetumine vallutustele ja hegemoonilisele autoriteedile, mitte tingimata sügavam arusaam väljakujunenud etnolingvistilistest ja kultuurilistest suundumustest ning teguritest, mis on nendele erinevatele piirkondadele omased. Putini narratiivi ajavad veelgi segadusse tema hilisemad väited, et varasemad poliitilised tehingud mõjutasid sellise rahva nagu Ukraina tahet iseseisvuda.

Kahe rahva lugu on hea näide võitjale kuuluvast ajaloost. See on lugu, mis on jutustatud selgelt vene ajaloolisest vaatenurgast, millele pandi alus 19.sajandil ajaloolaste poolt Romanovite dünastia ajal, kui sajandeid varem loodud algallikast pärit põlvnemise kuulutamine oli aadlisuhete sotsiaalse staatuse küsimus. Vene kirjanikud Karamzinist, Pogodinist, Solovjovist kuni Kliutševskõini järgisid kõik sama narratiivi, et 9.–13. sajandi domineeriv linnriik, Kiievi-Vene, millekeskuseks olitänapäeva Ukrainas Dnepri jõe kaldal, vallutasid 13. sajandi keskel mongolidja muutsid selle võimetuks. Sellele järgnes poliitilise ja religioosse tegevuse keskpunkti nihkumine põhja poole, mida omistati piirkonna slaavlastele, kus lõpuks tekkis teine ​​linnriik ja millest arenes välja Venemaa kui rahvas.

Putin põhjendab oma väidet sellega, et varanglased ehk viikingid, nagu me neid läänes tunneme, asusid elama põhjas asuvatesse väljakujunenud soome ja slaavi hõimudesse, mille keskuseks oli Novgorod. Tegelikult toimus see samade hõimude kutsel, kuna nad püüdsid saavutada suuremat turvalisust tsentraliseeritud kohaliku linnriigi organiseerimise ja arendamise kaudu, mille abil nad lootsid ületada omavahelised jätkuvad konfliktid. Sel viisil loodi Rjurüki dünastia, mis lõi põhjas viikingite kontrolli all oleva territooriumi. 

Rikkust ja territoriaalset eelist otsivad viikingid soovisid rajada lõunasse suunduva tee Bütsantsi impeeriumisse, kus oli palju suurem auhind. Nii loodi tee mööda Dnepri jõge, mille idakaldal asus juba rajatud ja kindlustatud linn. Mõistes, et see on parem vaatepunkt, asusid viikingid siia elama ja võtsid lõpuks kontrolli naaberterritooriumi üle, alistades ümbritsevad hõimuelanikud. Nii lõid nad tolleaegse Kiievi-Venemaa ja nihutasid oma tegevuse keskuse Novgorodist Kiievisse.

Mitme põlvkonna jooksul püüdsid kohalikud valitsejad oma edu parandada, kas sõjaliselt või kaubanduslepingute kaudu Bütsantsiga. See saavutati kohapeal kaubavahetuse kaudu Musta mere ja Krimmi põhjakaldale rajatud Kreeka ja hiljem Rooma asundustega või otsesemalt Bütsantsiga endaga. Putin väidab, et Kiievi-Vene oli lihtsalt Novgorodi rajamise tuletismõju põhjas viikingite sekkumise kaudu, jättes arvestamata täiesti eraldi ja fundamentaalsema päritolu ja arenguga, mis oli üks teine ​​rahvas.

Niisiis, lähme tagasi algusesse. Arheoloogiliste leiukohtade kohaselt pärinevad tõendid asustuse kohta tänapäeva Ukrainas varasest rauaajast. Selle ajalugu iseloomustavad Kesk-Aasia ja Pärsia nomaadide hõimude, germaani rahvaste, idagootide ja teiste Kesk- ja Kagu-Euroopast pärit järjestikused sissetungid või ränded. Need, kes otsustasid asustada neid viljakaid maid, rajasid asulaid kõikjale. Jätkuvaid sissetunge idast võimaldas Kaspia mere madaliku suhteliselt tasane tasandik, mis pakkus läbipääsukoridori Uurali mägedest lõunas otse tänapäeva Ukrainasse. 9. sajandiks muutsidviikingite rajatud kaubateed põhja-lõuna suunas ja naabruses asuva Kasaari kaganaadi rajatud kaubateed ida-lääne suunas Kiievist piirkonna võimsa kaubandustelje.

Etnolingvistilisest vaatenurgast arvatakse, et tänapäeva Ida-Euroopa slaavi rahvaste päritolu tekkis laialdasel maa-alal Venemaa lõunaosas, ulatudes Poola lõunaosast läbi Valgevene edelaosa Ukraina lääne- ja põhjaosa keskossa, keskendudes peamiselt tänapäeva Ukrainale. Aastaks 500 eKr hakkasid slaavlased sellest keskpunktist lõunasse rändama, lähenedes tänapäeva Ukraina Musta mere steppidele ja rannikualadele. Siin toimus kaubavahetus Kreeka ja seejärel Rooma asundustega. Rannikualadest vahetult põhja pool asuvates steppides assimileerusid nad sküütide, Kesk-Aasia sõjameesrahva hulka, kes oli piirkonda asunud (750–250 eKr), ja hiljem Alani hõimude (250 eKr – 250 pKr) hulka, eriti Pärsia päritolu antede hulka. Kiievist sai üks olulisemaid mägikindlusi, kust oli juba loodud kaubavahetus Bütsantsiga. Suur osa sellest tegevusest toimus järk-järgult 3. ja 7. sajandi vahel, ammuenne viikingite saabumist. 

Laienemine samast slaavi tuumast tänapäeva Venemaale põhja poole viis kohtumiseni valdavalt soome hõimudega, kus hõimukonflikt viis lõpuks eespool mainitud viikingite kutsumiseni, kes pidid põhjapoolsele piirkonnale organiseerima ja stabiliseerima. Ukrainast endast sai samamoodi erinevate rahvaste segu, mis moodustas eraldiseisva ja mitmerahvuselise päritoluga identiteedi. See oli otsene kohaliku geograafia tulemus, mis hõlbustas idapoolsete nomaadide rühmade rännet Kesk-Aasiast, kreeklaste ja roomlaste koloniseerimist Musta mere ja Aasovi mere põhjakaldal ning germaani ja Kagu-Euroopa päritolu asunike ja kaupmeeste saabumist läänest. Viikingid, kes asusid elama oma uude pealinna Kiievi, assimileerusid nüüd oma valdavalt slaavi päritolu kaaselanikega, luues uue ühiskonna, mis saavutas lõpuks hegemoonia kogu asustusalal, mis ulatus Läänemerest Musta mereni.

Nomaadide sissetung idast jätkus läbi peamiselt tänapäeva Ukraina ala nii enne seda perioodi kui ka selle ajal, mis kestis 9. sajandi lõpustkuni 13.sajandini . Omavahelised sõjad nõrgestasid riiki veelgi ning Batu-khaani juhtimisel 1237. aastal toimunud mongolite sissetungi ja 1240. aastal Kiievi vastu toimunud lõpliku rünnaku ajaks viisid need riigi vallutamiseni. See ei toonud aga kaasa riigi kui tsentraliseeritud võimu kaotamist, vaid sellest sai kohustus alluda mongolite võimule. Põhja pool asuv territoorium, mille keskuseks oli Novgorod, nihutas oma kaubandussuhteid Baltikumi ja eraldus Kiievi-Vene kontrolli alt, saades iseseisvaks üksuseks, mis õitses alates 14.sajandist , andes alguse Vene impeeriumile, mille keskuseks sai lõpuks Moskva. 

Kiievi-Vene oli nüüd taandunud kohalikuks vürstiriigiks, kuid seda valitsesid endiselt põlisrahvaste juhid, kellest olid saanud mongolite võimu all vasallid. Uue korra kohaselt loodi ka teised vana Kiievi-Vene naabervürstiriigid põhjas ja läänes. Kohaliku võimubaas nihkus loomulikult läände, eemale valdavamast mongolite mõjust, ja selle keskmes olid tänapäeva Lääne-Ukrainas asuvad Galicia ja Volõõnia vürstiriigid. Mõlemad ühendati 13. sajandi alguses üheks riigiks, mis 14. sajandi keskpaigaks lagunes ja allutati kasvavatele Poola ja Leedu kuningriikidele, kuna Mongolite impeerium ise oli hakanud taanduma.

14.sajandil loodi võimas Poola ja Leedu liit, Poola-Leedu Rzeczpospolita, mis haaras enda alla peaaegu kogu tänapäeva Ukraina territooriumi kuni 16. sajandi lõpuni. Juba mõnda aega oli teada, et siinne maa on põllumajanduslikult hästi varustatud ja sisaldab palju muid ressursse, mis oleksid valitsevale klassile väga tulusad. Ka Ukrainas endas toimusid nüüd sündmused, mis muutsid tema enesearusaama ja seda, kuidas tema rahvuslik eetos tänapäevani edasi kandub. 

Mongoli „Kuldhordi” jäänused, tatarlased, jäid suures osas elama Krimmi ning Musta mere ja Aasovi mere rannikualadele. 15. sajandillõid nad suhted oma lõunas elavate islami kaasaegsete, Osmani türklastega. Osmanid olid vallutanud Konstantinoopoli 1453. aastal ja soovisid nüüd vallutada Ukraina ning ülejäänud Ida- ja Kesk-Euroopa territooriumi. Tatarlased pakkusid sõjalist abi ning tegutsesid ka kaubandusvahendajatena põllumajandussaaduste ja steppidest püütud orjade tarnimisel. Vastuseks sellistele ohtudele hakkasid Ukraina linnade ja ümbritseva maapiirkonna elanikud organiseeruma esialgu väikesteks jõukudeks kaitse- ja hiljem rünnakueesmärkidel, et tõrjuda tatarlaste sissetunge. 

Need kasakad, nagu neid kutsuti, organiseerusid 15. sajandi lõpus ja 16. sajandil järk-järgult palju suuremateks ja hirmuäratavateks ratsaväeüksusteks kogu steppides ja eriti Dnepri alamjooksul. Nad astusid aeg-ajalt Leedu ja Poola piirivalvurite teenistusse linnade ja maavalduste kaitsmiseks ning viisid läbi sõjalisi operatsioone ka omal algatusel. Lisaks kohalikele ja kaugematele Ukraina talupoegadele ja linnaelanikele, kes kasakatega liitusid, astusid nende ridadesse ka mitmed teised Ida-Euroopast pärit, samuti türklased, tatarlased ja juudid, keda köitis selle sõdalaste klassi vaba eluviis. Nende organisatsioon jäljendas demokraatlikke põhimõtteid nagu sõnavabadus, valitud juhtkond ja tugev enesemääramistunne.

Kuulutati välja kõrgeim juht, hetman, ning otsuseid sõjalise poliitika ja liitude kohta tehti nii ohvitseride kui ka madalamate auastmete vaheliste arutelude kaudu. Nad osalesid sõjalistes kampaaniates lõunas tatarlaste ja türklaste, läänes poolakate ja põhjas venelaste vastu ning olid tuntud oma ratsaväeoskuse ja lahingujulguse poolest. Nende ideaalid vabadust armastavate ja egalitaarsete steppide sõdalastena said legendiks, mida kujutati 19. sajandi poeetide ja näitekirjanike teostes. See tunne on kandunud edasi tänapäevani võitluses välismaise mõju vastu samade vabaduste eest.

Eriti võimas hetman Bohdan Hmelnitskõi valiti ametisse 1648. aastal ja alguses pakkus ta Poolale sõjalist abi Osmanite vastu. Vastutasuks püüdis ta parandada Ukraina kasakate staatust Poola-Leedu Ühenduses, tagada amnestia varasemate konfliktide eest Poolaga ja võimaldada nende kristliku õigeusu taaskehtestamist Poola territooriumil. Kokkuleppe saavutamine osutus aga keeruliseks ja pikalevenivaks, mis viis edasise konfliktini ja lõpuks Hmelnitskõi deklaratsioonini Ukraina vabastamise kohta Ühenduse, eriti Poola võimu alt, mis oli üha enam soodustanud Ukraina maavarade kogumist oma valitseva eliidi poolt. Jätkuv patiseisund sundis Hmelnitskõit kaaluma liitu Osmanitega, kuid kui see ebaõnnestus, pöördus ta Moskva vürstiriigi poole, mis oli end kehtestanud põhjapoolsetest vürstiriikidest võimsaimana. 

15. sajandi keskpaigaks olid Moskva kirikukirjutajad juba hakanud koostama uusi tekste, mis propageerisid Moskva vürstide väiteid, et nad olid nüüd vana Rjurõki dünastia õiguspärased järeltulijad ja Kiievi valitsuse pärijad, kellel oli hegemoonia kogu endise Kiievi-Vene valduse üle. Tsaar Ivan IV („Kohutav”; r 1547–1584) valitsemine tõi aga kaasa jätkuva konflikti läänes asuvate Leedu ja Poolaga, siseriiklikud rahutused ja troonipärimise puudumise pärast seda, kui tsaar oli mõrvanud tema vanima poja. See viis Moskvamaa „raskuste aega” (1584–1613) pärast tema surma. Sõda Poola-Leedu Rzeczpospoliga tõi omakorda kaasa välismaise okupatsiooni ja siseriiklikud konfliktid, mis kestsid kolm aastakümmet ja lõppesid lõpuks 1613. aastal Mihhail Romanovi valimisega tsaariks ja Romanovite dünastia rajamisega.

Dünastia kestis 300 aastat ja lõppes tsaar Nikolai II ja tema perekonna mõrvamisega bolševike käe läbi 1917. aastal. Tsaar Mihhail Romanovi järeltulija, tsaar Aleksei (valitses 1645–1676), jätkas korra taastamist ja alustas võimu tsentraliseerimise protsessi, taotledes samal ajal territoriaalset võitu endise Kiievi-Vene piires. Sel eesmärgil viisid läbirääkimised Hmelnitskiga 1654. aasta Perejaslavi lepinguni, milles kasakad andsid tsaarile truudust vastutasuks enesevalitsuse, klassi- ja omandiõiguste pakkumise ning arusaama eest, et kasakad jätkavad diplomaatilist suhtlemist välisriikidega.

Kasakate pikaajaline soov riikliku autonoomia järele sattus lõpuks vastuollu Moskva sooviga kindlustada kontroll tsentraliseeritud võimu kaudu. Oma püüdlustes luua Ukrainas autonoomne kasakadomeen ja kõrvaldada Poola mõjuvõim otsis Hmelnitski liite protestantlike riikidega, kaasates Rootsi, Brandenburgi ja Transilvaaniasse. See lähenemine häiris Moskvalasi, kes hakkasid nüüd Hmelnitski võimu õõnestama. Just siin, 1657. aastal, Hmelnitski suri. Tema järeltulija taasalustas Poola-Leedu Rekreatsiooni plaaniga liita Ukraina Poola-Leedu-Vene Rekreatsiooniga Hadiatši uniooni kaudu. Katse ebaõnnestus, kuid see annab tunnistust lojaalsuste ebakindlusest ajal, mil sellised riigid nagu Poola ja Moskva olid endiselt mures oma tsentraliseeritud võimu alt välja jääva territooriumi haldamise pärast.

Ukraina ja Moskva kasakate suhete ajaloo eelviimane peatükk hõlmas viimase konflikti Rootsiga ja Läänemere kontrolli, samal ajal kui see veel lõunas asuva Osmani impeeriumiga maadles. Kasakahetman oli tol ajal Ivan Mazepa, kes pidas seda ametikohta aastatel 1687–1709. Venemaa tsaar Peeter I (valitses 1682–1725) oli Mazepaga liidu sõlminud, et aidata alistada tatarlasi ja türklasi Musta ja Aasovi mere ääres. See andis talle lõpuks Venemaale juurdepääsu Mustale merele. Tema probleemid aga süvenesid põhjas, kui Rootsi kuningas Karl XII alistas 1700. aastal Moskva ja Taani armeed ning marssis lõunasse Poolat alistama. Seejärel kutsus tsaar Mazepat üles laskma oma kasakaid Poola kontrolli all olevatele maadele Ukrainas laskma, et ohustada Rootsi võimu sellel territooriumil. 

Pärast maa tagasivõitmist pidi Mazepa selle tsaari liitlasele, Saksimaa kuningale Augustile, üle andma. Selleks ajaks oli aga Moskva elanike väärkohtlemine Ukraina elanikkonna suhtes põhjustanud rahva seas märkimisväärset rahulolematust. Kasakakaotused olid tsaari sõjalistes lahingutes märkimisväärselt suurenenud ja veelgi suurem pahameel oli kasvanud nende värbamise pärast Peterburi uue linna ehitamiseks mõeldud tööjõuks, kus sajad surid soisel maastikul haigustesse. Need tegurid koos tsaari keeldumisega Mazepale appi tulla, kui kasakaid endid ähvardas Poola taassünd, viisid otsuseni asuda rootslaste poolele, lubades kindlustada iseseisev kasaka-Ukraina. 

Nende kaotus Poltava lahingus 1709. aastal tähendas aga lõpuks igasuguste edasiste püüdluste lõppu iseseisva Ukraina loomiseks kuni 20. sajandi alguseni. Järgmised kaks sajandit Vene impeeriumis olid tunnistajaks ukraina keele tahtlikule kaotamisele ja sunniviisilisele üleminekule vene keelele kõigis haldus-, kultuuri- ja haridusvaldkondades. Venelased ise kolisid Ukraina linnakeskustesse, kus neist sai domineeriv etniline element, sundides läbi viima muutusi, mis edendasid sama Venemaa tegevuskava.

Kindlasti on Ukraina ajalugu, mis ulatub tagasi esimese aastatuhandeni eKr, olnud keeruline, mida iseloomustavad korduvad sissetungid ja naaberriikide pikaajaline domineerimine. Kõige selle keskel on riigil õnnestunud pärast Nõukogude Liidu lagunemist oma ajalugu taastada ja alustada võitlust demokraatliku valitsemise eest. Selle ajalugu erineb Venemaa omast, vaatamata hiljutistele vastupidistele väidetele. Lõppkokkuvõttes ei anna territoriaalne omandamine vallutamise või dekreedi teel õigustust omandatud territooriumi ajaloo assimileerimiseks oma rahvuslikku narratiivi.

Autoriõigus @Kost Elisevich, MD, PhD 2022. Kõik õigused kaitstud. Selle sisu ebaseaduslik reprodutseerimine toob kaasa viivitamatuid õiguslikke meetmeid.


Üks mõte teemal „Ukraina ajalooline päritolu vs. Putini mugav muinasjutuajalugu”

Kommentaarid on suletud.