Putini maailma kahanev riik

“On aastakümneid, kus midagi ei juhtu, ja siis on nädalaid, kus mööduvad aastakümned.”

Eelnev, pealtnäha piiblilist päritolu arvamus sobib hästi Süüria hiljutiste sündmuste ja kukutamisega . Kokkuvarisemine toimus näiliselt vaid päevade jooksul režiimi jaoks, mis pärineb aastast 1971, kui Hafez al-Assad sai riigipöörde, andes selle 2000. aastal oma pojale Basharile . Viimane jätkas Süüria aastakümneid kestnud sidemeid Iraani ja selle piirkondlike sõjaväeliste käsilaste, Hamasi ja Hezbollahiga ning kehtestas seejärel terrorivalitsuse, mis hõlmas otseseid tapmisi ja vangistusi, tuues kaasa lääne hukkamõistu. Kõik see lõppes režiimi katastroofilise lagunemise ja selle juhi hülgamisega. Siiani rõhutab see Vladimir Putini küsitavat kohta globaalses arvamuses.

Süüria kodusõja lõpp

2011. aastal puhkes kodusõda, mis ähvardas Assadi režiimi ja ajendas lõpuks Venemaa sekkumist 2015. aastal. Sissetungi iseenesest peeti suures osas odavaks oportunistlikuks ärakasutamiseks Lähis-Itta, mis täiendas Venemaa toetust teisele autoritaarsele diktatuurile. Seda tehes saaks Venemaa nüüd projitseerida oma võimu, mis on vastuolus Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) territoriaalse lõunatiivaga, arendades soojavee mereväebaasi Tartusesse Vahemere idaosa rannikul ja õhuväebaasi Khmeimimis. Venemaa on neid baase veelgi kasutanud oma mõjuvõimu projitseerimiseks Aafrikasse, laiendades toetust oma paramilitaarsetele jõududele, mis on ette võtnud pahatahtlikke tegevusi mitmes riigis tema põhja- ja Sahara-taguse piirkonna piirkonnas.

Venemaa tõi Süüria sõtta oma tuntud jõhkruse, pannes 2016. aasta septembris-oktoobris pikaleveninud valimatu õhurünnaku tsiviilinfrastruktuuri, sealhulgas Aleppo meditsiiniasutuste vastu, kasutades kobar- ja süütemoona , tappes 440 tsiviilisikut, nende hulgas üle 90 lapse.

Venemaa õhurünnakud Aleppo linnale Süüria kodusõja ajal hävitasid tsiviilinfrastruktuuri, sealhulgas meditsiiniasutused, mis aitas kaasa suurele osale järgnenud ulatuslikust rändekriisist, mis ohustas Euroopa stabiilsust. Foto autor: Fly_and_Dive

Venemaa õhurünnakute esimese kolme aasta jooksul tapsid nad üle 18 000 inimese. Selline julmus koos Süüria režiimi sariini kasutamisega Khan Shaykhuni 2017. aasta aprillis süvendas veelgi ulatuslikku Süüria pagulaskriisi, mis ähvardas Euroopat enam kui miljoni varjupaigataotlejaga. Assadi rolli keemiarünnakus varjamiseks algatas Venemaa desinformatsioonikampaania, eitades Süüria seotust ja süüdistades Ameerika Ühendriike (USA) ja Ukrainat. Viimane süüdistus lükati ümber pärast ÜRO ja Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni ühiseid sõltumatuid uurimisi, süüdistades otseselt neid, kellele see kuulus.

Justkui tuletamaks süürlastele meelde Venemaa verist jalajälge nende riigile, iseloomustas Assadi režiimi viimaseid päevi Venemaa õhurünnakud tsiviilinfrastruktuurile ja meditsiiniasutustele. Nüüd, pärast nii Tartusi mereväebaasi kui ka Khmeimimi õhuväebaasi evakueerimist , jättes maha määramata hulga ressursse riigis laiali, on Venemaa kadestamisväärses olukorras, kus ta peab pidama Süüria opositsioonijõududega läbirääkimisi selle üle, mis saab tema kunagi hinnalistest valdustest.

Putin kohtub Süüria presidendi Bashar al-Assadiga 2018. aasta mais. Venemaa toetus Assadi režiimile Süüria kodusõjas on andnud sellele strateegilised sõjaväebaasid, mis võimaldavad tal oma võimu ja pahatahtlikku mõju projitseerida Lähis-Idas ja Aafrikas.

Kõike eelnevat arvesse võttes on see essee lõppmärkusena eelmisele pressiteatele pealkirjaga „Ebaausad asjatundjad ja Ukraina tulevik“, milles esitati vastuväiteid kasvava arvamuse kohta Ukraina näiliselt negatiivse olukorra kohta sõjas Venemaaga. Vanasõna „asjad võivad iga hetk pöörata“ lisab sellele sisule oma ennustusi mitte ainult Venemaa sekkumise kohta Lähis-Idas, vaid ka selle kohta, kuidas Venemaa üldiselt siseriiklikult ja globaalselt hakkama saab.

Putini sõda

Alustame Ukraina sõjast. Viimastel kuudel on Vene vägede Kurski oblastis ja Ida-Ukrainas saavutatud edu varjutanud teated ulatuslikest vägede kaotustest, mis novembris ulatusid uue kuise rekordini 45 680 ohvrini, ületades oktoobris registreeritud 41 980. Need teated lõpetavad viienda järjestikuse kasvavate kaotuste kuu, kusjuures päevane keskmine on nüüd 1523. See peegeldab Venemaa meeleheitlikke pingutusi võita maad talve saabudes, mil riik seisab silmitsi uute värbamisprobleemidega . Venemaa kaotuste, nii surnute kui ka haavatute, hinnanguline arv 2023. aasta augustiks, 1,5 aastat pärast sõja algust, lähenes 300 000-le, samas kui praegused konservatiivsed hinnangud, mis lähenevad nüüd kolmele aastale , ületavad 600 000. Riikide lõikes on hukkunute arv Venemaal suhteliselt kõrgem, suhtarv on üle 4:1 .

Muidu on märkamata jäänud Ukraina järkjärguline isoleerimine Venemaa poolt okupeeritud ja ebaseaduslikult annekteeritud Krimmist , mis võib selle sõja tulemust paremini ennustada kui see, mida nähakse idaregioonis. Ukraina on viimase 2,5 aasta jooksul likvideerinud kolmandiku Venemaa Musta mere laevastikust, kasutades mereväe puudumise asendajana merejalaväe droone ja rakette, sundides Vene laevu Krimmist taanduma kaugetesse sadamatesse tegelikul Venemaa territooriumil. Sama taktikat kasutades on see nõrgestanud Venemaa tarneahelat poolsaarel, võttes sihikule parvlaevad ning nii maantee- kui ka raudteetranspordi Kertši sillal , mis veavad varusid otse Venemaa mandriosast .

Vene sõjalaevad Krimmi Sevastopoli lahes Vene mereväe päeva proovi ajal (21. juuli 2021). Venemaa Musta mere laevastik on Krimmist evakueeritud pärast seda, kui Venemaa kaotas kolmandiku oma sõjalaevadest Ukraina rünnakule, mis kasutas meredroone ja rakette. Foto autor: Bayhu19

Kampaania on häirinud sõjaväe logistikat ja hädavajalikke kütusevarusid ning toob esile märkimisväärsed täiendavad haavatavused, mis on seotud Ukraina hiljuti kaugmaarelvastusega . See kehtib ka Venemaa uute püüdluste kohta ehitada maismaaraudteid Krimmi Venemaa okupeeritud Ida- ja Lõuna-Ukrainas, kus õhutõrjesüsteemid on õhukeseks venitatud ning eriti sillad võivad olla õhurünnakute või sabotaaži. Ukraina otserünnakud Krimmis on suunatud Venemaa varustus- ja juhtimisvõrkudele, õhutõrjerajatistele, sõjaväelennuväljadele ja radariluulejaamadele .Selliste ressursside hävitamine võib tõepoolest olla eelkäijaks Putini kuulsa Kertši silla lõplikule hävitamisele, kus seni on suhteliselt väiksemate rünnakutega õnnestunud liiklust häirida.

Venemaa Financial Times

Venemaa enda kohta käiva teabe põhjal on viimasel ajal tähelepanu pööratud riigi sisepoliitilisele olukorrale, kus majanduse seis on üha enam kahtluse all, kuna rubla väärtus langeb jätkuvalt, langedes 2024. aastal USA dollari (USD) suhtes enam kui 19%. Rubla ja USA dollari vahetuskursi prognooside kohaselt ulatub see 2025. aastal 119,8 dollarini USA dollari kohta , mis on märkimisväärne devalveerimine võrreldes 2024. aasta alguse 89,2 dollariga. Rubla volatiilsus pärsib investeeringuid ja ajendab tõenäoliselt venelasi oma kapitali riigist välja viima, sundides Venemaa Föderatsiooni keskpanka kasutama oma üha piiratumaid reserve rubla toetamiseks.

Inflatsioonisurve on juba sundinud Venemaa intressimäära tõusma tasemele, mis ohustab investeeringuid ja tööstuskasvu. Inflatsioonimäär oli oktoobriks jõudnud 8,5%-ni, mistõttu ettevõtete laenude tagasimaksed kompenseerisid enamasti laenuintresse. Detsembri alguseks oli intressimäär ettevõtete puhul tõusnud vähemalt 22%-ni ja eraisikute puhul 25%-ni, samas kui aastane inflatsioon tõusis 8,7%-ni ja prognooside kohaselt ületab see aasta lõpuks 9%, mis on tunduvalt kõrgem varasemast prognoositud 4%-st. Mõned ametivõimud on aga seadnud kahtluse alla ka Venemaa majandusaruandluse usaldusväärsuse, süüdistades laialdast manipuleerimist optimistlikumate arvude suunas. Tarbijate jaoks on üldised hinnad 2024. aastaga tõusnud 7,4%, kusjuures kartuli hind on aasta jooksul tõusnud 74%. Või jaehind tõusis samal ajal 30% koos teiste põhitarbekaupade, näiteks köögiviljade ja päevalilleõliga.

Majanduse aeglustumine koos tarbijahindade tõusu ja tootlikkuse vähenemisega, mis langeb kokku tööjõupuudusega, on tekitanud muret stagflatsiooni, mis võib kergesti kuulutada kokkuvarisemist. See on pannud Venemaa naeruväärsesse olukorda, kus ta ei saa endale lubada ei sõja võitmist ega kaotamist, sest võitmine koormaks Venemaad vajadusega tagada okupeeritud territooriumil turvalisus ja reparatsioonid. Sõjaväelaste palkade jätkuvad kulud, hukkunud või puudega liikmete peredele makstavad hüvitised koos vajadusega korvata rindel toimunud ulatuslikke laskemoonakaotusi on kaasa aidanud rahvamajanduse koguproduktile (SKP), millest enam kui 10% on nüüd suunatud sõjategevuse jätkamisele ja 40% valitsuse eelarvest on samuti eraldatud.

Vastupidiselt Vladimir Putini režiimi bravuurile, mis kiitleb, et Venemaa majandus suudab rahvusvahelistele sanktsioonidele vastu pidada, on riik leidnud end surve all jätkuvate kaubanduspiirangute all. On jõutud arusaamisele, et esialgsed sanktsioonid ei olnud mõeldud lühiajaliseks, vaid pigem süvenesid palju pikema aja jooksul , samal ajal kui edasised sanktsioonid polnud kunagi kaugel. Venemaa ebareaalne sõltuvus fossiilkütuste ekspordist, mis moodustab olulise osa tema tuludest, meenutab kadunud senaator John McCaini arvamust , et "Venemaa on bensiinijaam, mis maskeerib end riigiks". Nafta ja gaasi tulud moodustavad peaaegu 76% kogu Venemaa tööstustuludest. See langes ainuüksi novembris ligi 17%, samas kui samal kuul nafta müügilt kogutud maksud vähenesid eelmise aastaga võrreldes 21% . Kõigi fossiilkütuste ekspordist saadav tulu on 2022. aasta keskpaigast langenud enam kui 50% ehk umbes 600 miljoni dollari võrra

Venemaa olukord võib muutuda ebakindlamaks, arvestades Saudi Araabia kavatsust langetada toornafta hind alla 60 dollari barreli kohta, kui Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon, sealhulgas Venemaa (OPEC+), ei peaks naftatootmist vähendama, sest vastasel juhul ujutaksid saudid turu üle. Tegelikult on Venemaa olnud OPEC+ riikides ületootja, kuna tal on vaja oma sõda rahastada. Selline Saudi Araabia samm põhjustaks väidetavalt selle, et Venemaa kulutaks nafta kaevandamisele ja transportimisele rohkem, kui ta müügist teenida saaks. 2022. aasta lõpus kehtestatud rahvusvahelised sanktsioonid kehtestasid Venemaa toornafta hinnalagi 60 dollari võrra , et piirata selle müügist saadavat kasumit. Venemaa on suutnud hinnalage mööda hiilida, kasutades registreerimata tankerite varilaevastikku , mis varjab saadetise allikat. See protsess on võimaldanud Venemaal jätkata oma ekspordist kasu saamist, kuid selle tegemisel on omad piirangud, mis tulenevad kaevandamise ja transportimise kuludest võrreldes lubatud barrelihinnaga. Hiljutised täiendavad sanktsioonid, mida kohaldati Venemaa naftat vedavatele tankeritele ja Venemaa laenuandjatega seotud välispankadele, takistavad veelgi Venemaa võimet oma naftat müüa.

Eksporditulude langust jätkab Venemaa maagaasi Euroopasse transportiva ja läbi Ukraina kulgeva torujuhtme sulgemine 2025. aastal . See sunnib Venemaad otsima teisi ostjaid kahaneval sanktsioonidega koormatud turul. Lisaks on novembris kehtestatud uued USA sanktsioonid takistanud Gazprombankil äri ajamist USA ja tema liitlastega. Pank on varade poolest Venemaa suuruselt kolmas pank ja pakub pangateenuseid peamiselt energiatööstusele. See on olnud üks väheseid suuremaid allesjäänud laenuandjaid Venemaal, hoolimata tõusvate intressimäärade põhjustatud raskustest. Sarnaselt jäeti kõrvale veel 50 väiksemat Venemaa panka.

Venemaa naabruskond

Venemaa on silmitsi seisnud mitmesuguse tagasilükkamisega mitte ainult enamiku Euroopa Liidu (EL) riikide, vaid ka oma vahetumate naaberriikide Ida-Euroopas poolt. Viimastest on teatud juhid, nagu Ungari Viktor Orbán, Slovakkia Robert Fico ja Serbia Aleksandar Vučić, toetanud Putini Venemaad ja edendanud retoorikat, mis õigustab Venemaa sissetungi Ukrainasse. Vene propaganda levitamise eest on Orbánit eriti peetud üheks "Venemaa kasulikuks idioodiks". Lisaks Ungari kujutamisele "Venemaa välispoliitika pikendusena" on Orbán seadnud oma riigi peaaegu täielikult sõltuvaks Venemaa energiast, luues sellega Venemaale tulevastes suhetes Ungariga. Tema Venemaa-meelne hoiak on pälvinud teravat kriitikat mitte ainult EL-ist , vaid ka Ungari seest. Slovakkia peaminister Fico, kes on hiljutise mõrva, on moonutanud oma rahva polariseerunud tundeid Venemaa suhtes. Ta on Orbani lähedane liitlane ja liberaalsete demokraatlike väärtuste vastane ning seetõttu on tema partei Smer-SD jäänud arvamusküsitlustes maha, kaldudes Euroopa-meelse ja liberaalse opositsioonipartei Progressiivse Slovakkia poolele.

Nagu Orbáni Ungari, sõltub ka Fico Slovakkia peaaegu 100% ulatuses Venemaa energiast, kuigi see konkreetne haavatavus on muutunud veelgi kriitilisemaks pärast Ukraina keeldumist jätkata gaasitransiidilepingut, mis pidi lõppema 1. jaanuaril 2025. Olukorra hullemaks teeb see, et Slovakkia kannatab praegu tõsise majandusliku ebastabiilsuse, tervishoiu ja sotsiaalhoolekande languse ning kasvava umbusalduse käes oma juhtkonna vastu. Serbia, kes on Venemaa energiapoliitika teine ​​potentsiaalne pantvang, sõltub maagaasivarustuse osas. President Vučić on seetõttu lubanud mitte kunagi sanktsioone kehtestada , tänades samal ajal Putinit "Serbiale piisava gaasikoguse soodsate hindadega pakkumise eest". Serbia auks tuleb öelda, et muidu on ta andnud Ukrainale rahalist abi oma haavatavatele lastele ja sõja tõttu ümberasustatud inimestele.

Meeleheitlikult ihaldades uusi liite naaberriikidega, on Venemaa keskendunud valimistesse sekkumisele, kasutades väljakujunenud taktikaid, mille eesmärk on korrumpeerida rahvuslikke populistlikke parteisid ja viia nende platvormid vastavusse oma välispoliitiliste huvidega. Muude ettevõtmiste hulka on kuulunud häälte otsene ostmine ning ELi ja NATO-t laimava valeinfo levitamine. Hirm on samuti olnud teine ​​​​viis hääli ligi meelitada, kasutades tuttavaid mõttetuid klišeesid, nagu ähvardus, et migrandid varastavad töökohti ja õhutavad sotsiaalset rahutust, fašistlikud Ukraina elemendid ilmuvad riigi piiridele ja valitsusvälised organisatsioonid (VVOd), mis plaanivad valitsust kukutada. Venemaal on jätkuvalt raskusi endise Ida-Euroopa bloki mingisugusegi meenutamise taastamisega, kuna enamik riike näib endiselt eelistavat Läänt, nagu on täheldatud nii hiljutistel ELi parlamendi kui ka riiklikel valimistel.

Kuigi valitses mure demokraatliku valitsemistava suhtes kasvava pettumuse ja Venemaa-meelsete äärmusparempoolsete esindajate võimaliku ülevõtmise pärast 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimistel, ei realiseerunud see suuresti. See juhtum oli eriti ilmne Slovakkia presidendi Fico ja tema partei jaoks ning kuigi Orbani partei võitis Ungaris 44,8% häältega, koges see oma halvimat tulemust peaaegu kahe aastakümne jooksul. Lisaks tõid 2024. aasta riiklikud valimised kolmes Ida- Euroopa riigis – Moldovas, Bulgaarias ja Gruusias – ilmsiks sarnaseid tulemusi. Kõigis kolmes oli Venemaa sekkumine valimisprotsessi ilmne. Venemaa desinformatsioon ja rahastamine voolasid Moldovasse, kuid need olid ülekoormatud Moldova soovist demokraatliku valitsemise järele ja ELi liikmelisuse lisamisest oma põhiseadusesse. NATO riik Bulgaaria eelistas samuti Euroopa-meelset ühinemist oma traditsioonilistele Venemaa-sümpaatiatele. Venemaa sekkumisest tingitud ebastabiilsus püsib riigis siiski.

Gruusia president Salome Zurabišvili osaleb miitingul Euroopa väljakul Thbilisis (16. juuni 2022). Ta on olnud praeguse valitsuse legitiimsuse avalik kriitik, hoolimata üha kasvavatest tõenditest valimistega seotud väärkäitumise kohta. Foto: Dmitri Horov

Gruusia puhul tingisid hoopis teistsugused asjaolud populistliku venemeelse partei Gruusia Unistus „tagasivalimise“ , mis on olnud võimul alates 2012. aastast. Parteid kontrollib sisuliselt selle asutaja, venemeelne oligarh Bidzina Ivanišvili , kes oli kunagi peaminister. Venemaa mõju Gruusia valitsemisele on sattunud tõsise kontrolli alla. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) tuvastas teateid avaliku sektori töötajate valijate sundimise kohta ning ilmus hulk videoid, mis näitasid tõendeid hääletussedeli võltsimise kohta. Täiendavaid kahtlusi tekitas see, kui 2000 valimisvaatlejast koosnev rühm teatas, et esialgsed tulemused ei kajasta Gruusia kodanike tahet. Asja tegi veelgi ilmsemaks jätkuvad avalikud protestid massimeeleavalduste näol, mis järgnesid pettustega kaetud valimistele ja peaminister Irakli Kobakhidze paratamatule otsusele peatada läbirääkimised ELiga liitumiseks. Gruusia president Salome Zurabišvili, tseremoniaalne riigipea ja eeldatavasti ka kaitseväe ülemjuhataja, on püüdnud tühistada valimistulemusi ja praeguse režiimi legitiimsust.

Rumeenia valimisprotsess oli hiljuti alanud, kui see katkestati esimese vooru tulemuste tühistamisega riigi konstitutsioonikohtu poolt. Tõendid Venemaa sekkumiskampaania kohta ilmnesid pärast seda, kui praegune president Klaus Iohannis avalikustas luurearuannete salastatuse. Sotsiaalmeediaplatvormide TikTok ja Telegram salajane manipuleerimine jättis valijatele mulje, et ebaaus ja Venemaa-meelne opositsioonikandidaat, ultranatsionalist Calin Georgescu, näib olevat tõusnud usutavaks kandidaadiks. Rumeenia avalikkus reageeris paljastusele massiprotestidega Venemaa sekkumise. Kahtlemata püüab Venemaa tähelepanu kõrvale juhtida, vihjates lääneriikide liialdustele, ning jätkab äärmusliku poliitika toetamist Euroopas, püüdes destabiliseerida NATO liitu ja nõrgestada toetust Ukrainale.

Putini globaalsed ambitsioonid

Hiljutised uudised Assadi režiimi kokkuvarisemisest on Putini Venemaad piinlikku olukorda pannud isegi lisaks selle alandlikule, kuid jätkuvale katastroofilisele kogemusele Ukrainas ning avaldavad kahtlemata täiendavat mõju tunnetele Venemaa staatuse suhtes usaldusväärse liitlasena ka edaspidi. Selline meelsus ei pruugi mängida rolli mitte ainult Euroopas, vaid ka kaugemalt sellistes riikides nagu Venezuela, kus Nicholas Maduro vastu esitatakse samasugune ebaseaduslikkuse süüdistus valimispettuste eest nagu Kobakhidze režiimile Gruusias. Veel üks Venemaa „kasulikest idiootidest“, Maduro, on viimase kahe aastakümne jooksul Putinile kasuks mänginud, kusjuures viimane on pakkunud katet USA sanktsioonide nurjamiseks ja andnud rahalist tuge, investeerides Venezuela naftasektorisse vastutasuks riigi rikkalike ressursside omandamise eest. Tema pikaajaline võitlus presidendivalimiste legitiimsuse eest, mis ulatub tagasi 2013. aastasse, on nõudnud Putinilt pidevat tuge, nagu ka praegustel valimistel, kus ta näib olevat kaotanud enamuse häältest, kusjuures 66% läks opositsiooni esindajale Edmundo Gonzálezile, võrreldes Maduro 31%.

Venezuela valitud president Edmundo Gonzalez, temast paremal seisab äsja valitud asepresident Maria Corina Machado, ootab praeguse presidendi Nicholas Maduro tagasiastumist pärast üha kasvavaid tõendeid, mis näitavad, et ta kaotas hiljutistel presidendivalimistel suure eduga. Foto: Voz de América

Praegune opositsiooniga tekkinud patiseis Maduro katse üle haarata võim valimispettuste ja hirmutamise abil jõuab tõenäoliselt peagi haripunkti. Jääb küsimus, kas Putin võib otsustada sekkuda otse paramilitaarse toetusega või kaasata oma Kuuba ja Nicaragua käsilased Maduro päästmiseks taas kord. Vastasel juhul, kui demokraatlikul opositsioonil õnnestub see ebaseaduslik režiim kukutada, kahjustaks Putini staatus läbikukkunud autoritaarsete režiimide olulise liitlasena veelgi enam kui Süüria fiasko.

Putin kohtub Venezuela presidendi Nicholas Maduroga 2018. aasta detsembris. Venemaa toetus Maduro režiimile kogu selle ametiaja jooksul on olnud määrava tähtsusega võimu säilitamisel Venezuela ressursside ja rahva arvelt.

Putini globaalsetest püüdlustest on ehk kõige ambitsioonikam olnud BRICS-i arendamine. BRICS oli algselt Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina moodustatud mitteametlik rahvusvaheline poliitiline organisatsioon , mille esimene tippkohtumine toimus 2009. aastal ning millega Lõuna-Aafrika Vabariik liitus 2010. aastal, sellest ka akronüüm. Selle eesmärk oli olla vastukaaluks valdavalt lääne juhitud globaalsete institutsioonide (nt G7, Maailmapank) liitudele, ühtlustades nende majandus- ja diplomaatiapoliitikat ning ehk täpsemalt vähendades üldist sõltuvust USA dollarist uute finantsasutuste loomise kaudu. Neli uut liiget – Egiptus, Etioopia, Iraan ja Araabia Ühendemiraadid (AÜE) – liitusid 2024. aastal, kusjuures Saudi Araabia aktsepteeris liikmeksolekut, kuid ei liitunud enne täiendavate selgituste saamist. Kuna mitmed teised riigid on liitumisest huvitatud, on organisatsioon arenemas järjekordseks mitmepolaarseks üksuseks, millel on kahtlemata oma sisemised lõhed ja kaebused üksikute riikide murede, näiteks Venemaa sõjakuse ja eelarvevale juhtimise pärast.

2024. aasta BRICS-i tippkohtumise, nagu ka esimese, 2009. aasta tippkohtumise, võõrustas Venemaa. Ukraina sissetungi ja muu pahatahtliku tegevuse tõttu läänest üha enam võõrdunud Venemaad on järk-järgult halvanud lääne kehtestatud rahvusvahelised sanktsioonid. Tõsiste fiskaalsete tingimuste tõttu on Venemaa otsinud võimalusi mööda hiilimiseks ja otsinud BRICS-ilt lahendust peale Vene energia ostmise. Putin leidis aga, et selle liikmed, kellest paljud on säilitanud USA-ga head suhted, ei ole kalduvad Läänt hukka mõistma ega osalema alternatiivse rahvusvahelise korra. Kuigi niinimetatud „ebaseaduslike sanktsioonide“ suhtes valitses kriitiline reaktsioon, kõheldi Venemaa Ukraina sissetungi õigustamises, millega kaasnes tõenäoliselt ka ebamugavustunne mitmete Venemaa sõjakuritegude pärast, mida Venemaa sõja käigus toime pani. Lepiti kokku, et sõda tuleb lõpetada vahenduse teel, mis ei ole kooskõlas Putini.

Omapärane areng kahe BRICS-i kolleegi, Venemaa ja Hiina, vahel leidis aset aasta alguses, kui kavandatud gaasijuhe Venemaalt Hiinasse, läbides Mongooliat, hüljati osaliselt Hiina võimaliku mure tõttu, et Venemaa võtab ühepoolse kontrolli torujuhtme Mongoolia lõigu üle. Venemaa raskustes olev gaasigigant Gazprom, kes oli 2023. aastal kaotanud 6,9 miljardit dollarit Euroopa gaasinõudluse vähenemise tõttu, oli selle uue arenguga mõnevõrra taastumas. Hilisemad teated näitasid, et Hiina nõudis hinnakujunduse kohandamist Venemaa tugevalt subsideeritud siseturu tasemega ja et ta kohustub ostma vaid väikese osa torujuhtme aastasest võimsusest. See viitas sellele, kuidas Putini tegevus Ukrainas on jätnud ta peaaegu täielikult sõltuvaks Hiina majanduslikust toetusest. Teine ebamugav olukord Hiinaga tekkis siis, kui Venemaa kehtestas ootamatult 55,65% tariifi Hiinas toodetud mööbliosadele. See samm mitte ainult ei tõstnud venelaste tarbijahindu, vaid suurendas ka mööbli tootmiskulusid Venemaal, mis on vastuolus tööstusharu kavandatud protektsionismiga. See teema on Hiinale meelde tuletanud varasemaid territoriaalseid kaebusi Venemaaga ja vajadust säilitada valvsus kaubandussuhete osas, hoolimata ilmsest arusaamast energiakoostöö osas.

Teine lähedane BRICS-i kaaslane Putini autoritaarsete režiimide maailmas on Iraan, riik, mis näib avalikult osalevat Venemaa sissetungis Ukrainasse, tarnides droone ja rakette, mida on laialdaselt kasutatud tsiviilinfrastruktuuri sihtimiseks. Viimaste kuude jooksul on Iraani mõju Lähis-Idas Iisraeliga otsesema vastasseisu tõttu märkimisväärselt vähenenud . Selle käsilased, Hezbollah ja Hamas , on kannatanud otsese sõjalise sekkumise tõttu vastavalt Liibanonis ja Gazas, samuti nende juhtimisstruktuuri sihipäraste mõrvade all. Olukorda Iraani jaoks halvendab veelgi see, et oktoobri lõpus toimus selle territooriumil suurim sõjaline rünnak pärast Iraani-Iraagi sõda (1980–1988) . Iisraeli rünnak oli suunatud riigi kõige kaasaegsemate õhutõrjepatareide vastu ning kahjustas raketi- ja droonitootmisrajatisi ja hävitas tuumarelvade uurimis- ja arendusstruktuuri , mida kõike ilmselt kinnitavad satelliidipildid. Silmitsi suutmatusega saata kättemaksuks piirkondlikke käsilasi, jääb Iraan kaaluma otsesemate vasturünnakute läbiviimist ning ilma oma Venemaal toodetud õhutõrjesüsteemita silmitsi seisma Iisraeli edasise kättemaksuga, millel oleksid paratamatud tõsised tagajärjed.

Pew Researchi 35 riigis küsitletud aruande kohaselt jäi globaalne arvamus Venemaa ja Vladimir Putini kohta 2024. aasta keskpaigaks pärast 2022. aastal vahetult pärast Ukraina sissetungi saavutatud ajaloolist madalseisu „üldiselt negatiivseks“. Enam kui pooltes riikides registreeriti ebasoodsa hinnangu. Toetus on olnud suurem Kagu-Aasias, eriti Malaisias, kuigi viimaste kuude sündmused võisid Putini juhtimis- ja otsustusoskuste suhtes entusiasmi vähendada. Assadi režiimi hiljutine langus tõi esile Venemaa globaalse võimu piirid, mis nüüd näib olevat strateegilise sõjalise kohaloleku kaotus Vahemere idaosas pärast miljardite dollarite kulutamist türanni kaitsmiseks ilma tema vaenlasi kõrvaldamata. Putin mitte ainult ei hüljanud oma liitlast kahetsusväärselt ebapiisava vastusega mässuliste vahetule ülestõusule, vaid näis ka eiravat ohtu omaenda sõjaväele Süürias. Kuna Iraan on samuti hõivatud oma üha nõrgema olukorraga Lähis-Idas ja tõenäoliselt tekitab see veelgi rohkem ebastabiilsust Trumpi teise presidendiaja naasmise tõttu , ei ole Venemaale sõjalise toetuse lubadus tema prioriteetide tipus, kui üldse.

Laiemas globaalse avaliku arvamuse vaates näib, et Putinil on õnnestunud Venemaa staatust alandada mitte ainult nende silmis, kes avalikult protesteerivad Venemaa sekkumise vastu Euroopa, Lähis-Ida, Aafrika ja Lõuna-Ameerika riikide siseasjadesse, vaid ka nende silmis, kes elavad mujal ja on tunnistajaks sellele, mida ta on omaenda riigiga teinud – nüüdseks petturitest ja hingetu kuritegeliku ettevõttega.

Autoriõigus @Kost Elisevich, MD, PhD 2024. Kõik õigused kaitstud. Selle sisu ebaseaduslik reprodutseerimine toob kaasa viivitamatuid õiguslikke meetmeid.