Orbán ja populism Euroopas

Kohe üle Eesti piiri Venemaa territooriumil seisab väga nähtav silt lihtsa lausega „Venemaa ei tunne piire” – see on iseloomulikult venepärane enesekeskne bravuurikas tegu, mille eesmärk on hirmutada väiksemat riiki, mis on praeguses sõjas Venemaaga kindlalt Ukraina kõrval seisnud; sõjas, millega Venemaa on selgelt näidanud, et ta ei austa suveräänsete riikide piire. See on hoiatuseks igale riigile selle läheduses – Balti riikidele, Soomele, Poolale, Slovakkiale, Ungarile, Rumeeniale, Moldovale, Kasahstanile, Aserbaidžaanile, Armeeniale, Gruusiale. … Veel Orbánist ja populismist Euroopas.

Vastupanusõja rahastamine 2022–2024

Mitmed Ameerika Ühendriikide (USA) Esindajatekoja liikmed on vastu arvamusele, et Ukraina vajab Venemaa-vastases vastupanusõjas nende toetust, väites väidetavalt, et seni on antud piisavalt abi, et eelarveprioriteedid tuleks suunata mujale, korrates samal ajal põhjenduseta narratiivi, et Ukrainale antava abi jagamist on valesti korraldatud ja protsessi käigus on palju raisatud. Need argumendid on ebasiiruslikud, vaid lihtsalt kunstlikud poliitilised avaldused, mis näitavad sügavat teadmatust oma kavandatud tegevusetuse globaalsetest tagajärgedest. ... Loe edasi Vastupanusõja rahastamise kohta 2022–2024

Putin, Ladina-Ameerika, hübriidsõda ja USA piir

Neile, kes arvavad, et Vladimir Putini Venemaal ja tema sõjal Ukrainas on vähe pistmist Ameerika Ühendriikide (USA) sisepoliitilise olukorraga ning kes pööravad samuti vähe tähelepanu tema režiimi mõjuvõimule Lähis-Idas, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas, kuna see tundub neile endile või kogu maailmale vähetähtis, on aeg oma seisukohta ümber hinnata. Teise maailmasõja lõpust alates on Venemaa olnud USA-ga konfliktis, võideldes nii sõjaliselt kui ka geopoliitiliselt globaalse eelise nimel. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) lagunemine 1991. aastal peatas selle ajutiselt kuni Putini võimuletulekuni 2000. aastal. Sellele järgnes autoritaarse režiimi taaskehtestamine eesmärgiga luua mingisugune koopia mineviku Vene impeeriumist. Selle käigus on Putin saavutanud endale süüdistatava rahvusvahelise kurjategija maine ja näidanud maailmale oma hoolimatust õigusriigi põhimõtete ja inimliku heaolu vastu. Putini käitumine maailmaareenil on viidanud reale julmustele, mis on toime pandud tema enda Venemaal, Tšetšeenia Vabariigis ning Gruusia, Süüria ja nüüd ka Ukraina riikides. … Veel Putinist, Ladina-Ameerikast, hübriidsõjast ja USA piirist

Kodumaine Putin (2. osa)

Totalitaarse režiimi toimivuse tajumine keskendub täielikult selle juhile. Edu ja ebaedu omistamine jõuab lõpuks sellele juhile, et anda mingisugune hinnang selle kohta, kas alistumisega kaasnenud hind oli individuaalsete ja ühiskondlike vabaduste ohverdamist väärt. Piisava aja möödudes, kui need omadused ajaloo bilanssi kogunevad, tehakse nii väljastpoolt kui ka seestpoolt otsus, kas ajalugu naeratab sellele juhile ja seega ka kõnealusele kaasosalisele riigile või pöörab vastikusest selja. Väljastpoolt vaadatuna peavad enamik riike Vladimir Putini Venemaad nüüdseks sõjakaks ja ähvardavaks, inimlikkusest ilma jäetud ja ebausaldusväärseks. Seestpoolt, oma praeguse trajektooriga, on see määratud saama läbikukkunud riigiks, mida on saastanud kaasasündinud ja loomupärane korruptsioon ning mis ei ole võimeline pakkuma piisavalt põhiteenuseid, mida on vaja mitmele oma laiale territooriumile. Pärast enam kui 20 aastat on Putini juhtimine toonud Venemaale, selle rahvale ja majanduslikule olukorrale häbi, mis jääb riiki kummitama ka järgnevates põlvkondades. On aeg vaadata Putini Venemaad seestpoolt. ... Rohkem sisepoliitilist Putinit (2. osa)

Kodumaine Putin (1. osa)

Viimase sajandi jooksul on Venemaa juhid, välja arvatud üks, püüdnud end oma valitsuse ja rahva ees esitleda sellega, kui hästi nad lääneriikidega konflikte pidasid. Otsekohesemalt öeldes on nad jäänud kindlaks arvamusele, et sõjaline ja globaalne territoriaalne domineerimine Ameerika Ühendriikide (USA) üle oli ülioluline, kuna nad pidasid ekslikult ja rängalt üle hinnatud võidujooksu tippu, mis jättis liiga sageli oma rahva heaolu tahaplaanile. Nõukogude kommunistliku riigi varjus autoritaarne juhtimine, mis keskendus oma sõjalis-tööstusliku võimsuse kasvule, põhjustas lõpuks nende režiimi majandusliku languse ja koos sellega ka Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu lagunemise. Sama juhtub ka käesoleval sajandil. ... Rohkem sisepoliitilist Putinit (1. osa)

Putini kavatsused impeeriumi suhtes vs. Putini hirm NATO sissetungi ees

Viimase aasta jooksul on ilmunud mitmeid esseesid Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) tegevuse kohta, mis õhutas Vladimir Putini otsust tungida Ukrainasse, suveräänsesse riiki, püüdes selle valitsuse üle võtta, näilise eesmärgiga takistada selle assimileerumist NATO-sse. Sisuliselt oli asja tuum NATO järkjärguline ja tahtlik pealetung Venemaale. Putini eesmärk oli aga Ukraina denatsifitseerimine ja demilitariseerimine, sest ta nägi selles ohtu Venemaale ja kõigile Ukraina etnilistele venelastele. Me pole veel näinud selget argumenti, mis õigustaks süüdistust ja sellele järgnenud tegusid ning mis ei häbistaks tema režiimi ja Venemaad suurema osa maailma ees. ... Rohkem Putini impeeriumi kavatsused vs Putini hirm NATO pealetungi ees

Lukašenko Valgevene vastu

Valgevene diktaator ja selle üle näiliselt uhke Aleksandr Lukašenko tuli võimule selle esimese presidendina 1994. aastal pärast Nõukogude Liidu lagunemist kolm aastat varem. Vana Nõukogude režiimi tõelise akolüüdina säilitas ta riigi omandiõiguse peamistes tööstusharudes ja omandas võimu parlament laiali saata, kindlustades 1996. aastaks järk-järgult oma väga tsentraliseeritud võimu. Vene keelele anti võrdväärne staatus valgevene keelega ja varem loodud majandussidemed Venemaaga tugevnesid, kui kaks riiki moodustasid 1996. aastal Ühenduse. Viimane arenes 1999. aastal lepingu allkirjastamisega Venemaa ja Valgevene liitriigiks. See liitriik vormistas nende riikide majanduse integratsiooni, millele lisandusid ka nende luureagentuurid ja kaitse. Ilmselgelt saavutas Valgevene, kes oli neist kahest palju nõrgem, selle kokkuleppega nii rahalise kui ka sõjalise julgeoleku. See protsess ei olnud Lukašenko jaoks aga sujuv. … Rohkem Lukašenko versus Valgevene