Kohe üle Eesti piiri Venemaa territooriumil seisab väga nähtav silt lihtsa lausega „Venemaa ei tunne piire“. See on iseloomulikult venepärane enesekeskne bravuurikas tegu, mille eesmärk on hirmutada väiksemat riiki, kes on praeguses sõjas Venemaaga kindlalt Ukraina kõrval seisnud; sõjas, millega Venemaa on selgelt näidanud, et ta ei austa suveräänsete riikide piire. See on hoiatuseks igale riigile selle läheduses – Balti riikidele, Soomele, Poolale, Slovakkiale, Ungarile, Rumeeniale, Moldovale, Kasahstanile, Aserbaidžaanile, Armeeniale, Gruusiale.

Kasvav mure on Euroopat haaranud ka seestpoolt parempoolsete populistlike meelsuste näol, mida väljendatakse eriti mõnes Ida-Euroopa riigis. Näiteks on siin Ungari, mis on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ja Euroopa Liidu (EL) liige, kus illiberaalne valitsemine on asendunud de facto autoritaarse valitsemisega ja triivinud Putinit toetavasse leeri. Vaatamata naaberriikide autoritaarsete režiimide, eelkõige Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Venemaa varasemate agressioonide laastamisele on Ungari valitsev poliitiline režiim otsustanud järgida teed, mis seob oma riigi tihedamalt kuritegeliku režiimiga, mis ohustab taas mandri heaolu. Näib, et inimkond ei suuda tõepoolest õpetada tulevastele põlvkondadele autoritaarse juhtimise põhjustatud kahju, valides käitumise oma reeglite, mitte valitsemises valitseva tarkuse järgi. See toob meelde liigagi levinud refrääni: „Selleni poleks tohtinud minna... ometi laseme sel juhtuda.“
Parempoolne populistlik ideoloogiasamastub lisaks sotsiaalsele ja fiskaalsele konservatismile neonatsionalismiga. See kaldub piirava immigratsioonipoliitika poole ning kasutab põlisrahvaste religioosseid ja kultuurilisi varjundeid oma populistliku platvormi tugevdamiseks, mis sageli propageerib ülemäärast rassilise puhtuse vajadust. Liikumine kogub poolehoidu süsteemivastase retoorika, kunstlikult loodud eliidivastaste meeleolude ja välismõjude vastuseisu kaudu. Äärmuslik tiib kasutab oma tegevuskava toetamiseks ja demokraatliku valitsuse õõnestamiseks avalikku desinformatsiooni, eesmärgiga tekitada umbusaldust oma institutsioonide vastu. Oht tekib siis, kui liikumine saavutab valitsusvõimu ja muutub autoritaarseks režiimiks, tehes seda kas algusest peale vastusena kunstlikult loodud ohule, nagu juhtus 1933. aasta Riigipäeva põletamisel Natsi-Saksamaal, või metoodiliselt, nagu illiberaalses demokraatias, mis järk-järgult õõnestab kehtestatud institutsioone, mille eesmärk on ohjeldada sellise võimu väärkasutamist.
Meetodid on tuttavad. Avalikud uudised ja arvamus piirduvad riigile kuuluva meedia ja usaldusväärsete väljaannetega, olgu need siis avalikud või eraõiguslikud, mis on pühendunud valitsuse propaganda toetamisele. Kohtusüsteem on allutatud parteile lojaalsete esindajate ametisse nimetamise kaudu. Valitsuse seadusandlikku võimu nõrgestatakse kohtade arvu piiramise ja ülejäänud kohtade täitmisega valitseva partei liikmetega valimispettuste kaudu. Riiklik julgeolekuorganisatsioon kujundatakse ümber ja muudetakse valitsuse täidesaatva võimu vajadusi teenivaks vahendiks, mitte avaliku ja rahvusliku heaolu eest võitlevaks asutuseks. Lõpuks antakse lõplik võim põhiseadusliku reformi kaudu kõrgelt tsentraliseeritud valitsuse täidesaatvale võimule, luues seega õigusliku jaotuse.
Ungari Viktor Orbán on intrigeeriv näide poliitilisest transformatsioonist, kus olud sunnivad platvormi muutma, et see sobiks paremini võimuletulekuga. Just võimutahe asendab liiga sageli soovi teenida. Kui see võim muutub absoluutseks, hakkab see kiiresti õõnestama korraliku valitsemise alust ja koos sellega ka ühiskonna heaolu. 20. sajandi ajalugupakub meile mitmeid näiteid, mis seda tõestavad, alates Mussolinist, Stalinist, Tojost ja Hitlerist kuni Mao Zedongi, Pol Poti, Idi Amini ja nüüd Vladimir Putinini uuel aastatuhandel.
Orbán ilmus poliitikamaastikule 1989. aastal antikommunistliku liberaalse üliõpilasorganisatsiooni Fideszi („Noorte Demokraatide Liit“) liikmena, kui riik oli veel Varssavi pakti. Avalikkuse tähelepanu köitis Orbáni trotslik kõne, milles ta kutsus Nõukogude vägesid riigist lahkuma ja nõudis suuremat enesemääramisõigust. 1992. aastal sai temast 1947. aastal asutatud liberaalsete erakondade ülemaailmse organisatsiooni Liberaalse Internatsionaali aseesimees. 1993. aastal tõusis ta Fideszi presidendiks ja juhtis aastatel 1994–1998 Euroopa Integratsiooni Asjade Komiteed. Orbán oli sel ajal pühendunud tihedamatele sidemetele Läänega, püüdes eemalduda Venemaa repressiivsest mõjusfäärist. 1996. aastal sai temast Ameerika Ettevõtlusinstituudi (American Enterprise Institute) raames tegutseva ja Atlandi-üleste demokraatiate tugevdamisele pühendunud Uue Atlandi Algatuse (NAI) Ungari Rahvuskomitee esimees.
1994. aasta parlamendivalimised postsovetlikus Ungaris osutusid Orbáni demokraatliku partei jaoks pöördepunktiks, kui partei lõpetas kolmandal kohal ja võimule. Tulemus ajendas Orbáni ja Fideszit omaks võtma tsentristlikuma parempoolse konservatiivse platvormi. Umbusaldus Horni sotsialistliku valitsuse vastu ebapopulaarsete eelarve- ja pensionireformide tõttu tõi Fideszile edu 1998. aasta valimistel. Olles saanud Rahvusassamblees vaid 148 kohta 386-st, ühines Fidesz Sõltumatu Väikemaaomanike Parteiga, mis sai 48 kohta, ja Ungari Demokraatliku Foorumiga, mis sai 17 kohta, moodustades enamusega koalitsioonivalitsuse.
Orbáni juhtimisel toimusid administratiivsed muudatused ilma igasuguse tegeliku parteilise kokkuleppeta, mille tulemusel vähendati Rahvusassamblee, riigi seadusandliku kogu, istungjärkude arvu. See toimus vaatamata süüdistustele, et see samm vähendab parlamendi seadusandliku võimu tõhusust ja selle järelevalvet valitsuse tegevuse üle. Lisaks sellele
Orbán kindlustas peaministri ametikohale suurema võimu ja püüdis asendada kahekolmandikulise häälteenamusega parlamendimenetluse lihthäälteenamusega. Viimase tühistas konstitutsioonikohus. Peagi oli bürokraatia politiseerunud, kontrolli tsentraliseeriti rohkem ja parteile lojaalsed isikud määrati võtmetähtsusega haldusametikohtadele. Orbáni valitsuskavatsuste ja täidesaatva võimu poole kalduvuse varased märgid hakkasid ilmnema juba aastatuhande vahetusel.
1999. aastal liitus Ungari koos Poola ja Tšehhi Vabariigiga NATOga. 2000. aastal lahkus Fidesz Liberaalsest Internatsionaalist ja liitus Euroopa Rahvaparteiga (EPP), mis oli 1976. aastal asutatud rahvusvaheline parempoolne erakond ja millest 1999. aastaks oli saanud Euroopa Parlamendi suurim erakond. Samal ajal puhkesid Fideszi juhitud valitsuses väiksemad skandaalid, mis puudutasid sõjaväelepinguga seotud altkäemaksuskeeme ja küsitavaid äritavasid, mis viisid valitseva koalitsiooni lagunemiseni. Orbáni valitsust süüdistati ka riikliku raadio- ja televisiooniameti üle kontrolli kasutamises oma poliitilise tegevuskava edendamiseks ja sõltumatute ringhäälinguorganisatsioonide kiusamiseks. 2002. aasta valimisteksoli Fideszi juhitud koalitsiooni edestanud MSZP, kellel oli sel ajal meedias veel piisavalt mõjuvõimu. MSZP säilitas koalitsioonivalitsuse ka järgnevatel 2006. aasta valimistel.
MSZP juhitud administratsiooni ajal 2003. aastal toimunud rahvahääletusel hääletati ELiga liitumise poolt. Ungari sai ELi vastuvõtmise järgmisel aastal, viies lõpule oma majandusliku ja sõjalise integratsiooni Euroopa Ühendusse. 2003. aastal liitus Fidesz ka parempoolse ja konservatiivse Kristlik-Demokraatliku Parteiga (Kereszténydemokrata Néppárt; KDNP) , et saada Fidesz-KDNP-ks, mis sobiks paremini selle muudetud parteiplatvormiga. 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel võitis Fidesz-KDNP tegelikult 47,4% häältest , kusjuures 12 tema kandidaati valiti Euroopa Parlamendi liikmeteks, mis näitab partei vastupidavust Ungaris.

Euroopa maastikul toimus murranguline geopoliitiline hetk, kui 2008. aasta NATO Bukaresti tippkohtumise deklaratsioonis teatati, et nii Gruusia kui ka Ukraina kaalutakse liikmeks vastuvõtmist – see küsimus häiris Vladimir Putinit ja ajendas Venemaad samal aastal Gruusiasse sissetungima. Vene-Gruusia sõda puhkes siis, kui Venemaa avas otsesuhted separatistide juhtidega Gruusia koosseisus asuvates iseseisvuskuulutatud Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, mida rahvusvaheline üldsus ei tunnustanud. Orbán mõistis Venemaa agressiooni hukka, kuigi peagi pärast seda muutus tema suhtumine Venemaasse ja itta märkimisväärselt, jättes paljud selle muutuse.
2008. aasta ülemaailmne finantskriis, mis sai alguse Ameerika Ühendriikidest (USA), muutis geopoliitilist maastikku, tekitades kahtlusi lääne finantsstabiilsuse suhtes ja pani mõned, näiteks Orbáni, pöörduma itta jaeriti Venemaa poole. Sel ajal olevat Orbáni majandusnõunik György Matolcsy veennud teda, et 2008. aasta ülemaailmne finantskriis toob kaasa maailmamajanduse nihke läänest itta. Enne 2008. aasta kriisi oli Venemaa sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2006. aastal kasvanud 6,4% ja seejärel 2007. aastal saavutas see oma kõrgeima protsentuaalse kasvu 8,1% pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal ning kasvas seejärel 2008. aastal veel 5,2% .
Orbán tundus olevat eriti lummatud Putini kontrollist oma riigi ärieliidi üle. Ta reisis 2009. aasta lõpus, vahetult enne Ungari eelseisvaid parlamendivalimisi, nii Venemaale kui ka Hiinasse, et kohtuda vastavalt Putini ja Jinpingiga, ning mõlemad võtsid ta soojalt vastu, hoolimata sellest, et ta oli tol ajal vaid opositsiooniliider.
Siinkohal on vaja samm tagasi astuda, et märkida 1994. aastal postsovetlikus Ungaris aset leidnud intsidenti, kui Fidesz püüdis poliitilisel areenil suuremat kaalu saavutada. See sündmus võis olla alguseks sündmustele, mis hakkasid 2008. aastal Orbáni suhtumist Venemaasse mõjutama. Tuntud Vene maffia tegelane ja poliitiline mõjutaja Simeon Mogilevitš korraldas suure summa sularaha üleandmise asuvale agendile . Ülekande eest vastutav vahendaja oli Mogilevitši võrgustiku liige ja ise kahtlustatav relva- ja narkokaubitseja Dietmar Clodo. Viktor Orbáni kätte toimetatud sularaha üleandmisest tehtud video salvestati teadmata siseruumides ja anti Mogilevitšile hoiule. Nagu sellistes ringkondades tavaks, peetaks sellist vara kasulikuks, kui omanik vajaks seda seni teadmata ohtlikust olukorrast välja pääsemiseks.
Seega tekkis just selline olukord 2008. aastal, kui Mogilevitš sattus tõsisesse juriidilisse ohtu, kuna talle esitati süüdistus Venemaal maksudest kõrvalehoidumises. Vastutasuks oma vabaduse eest olevat ta kompromiteeriva videomaterjali Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) kätte andnud ja seega Putini valdusse andnud. Vaatamata esitatud üksikasjadele vajab juhtunut endiselt FSB-s leiduvad ligipääsmatud arhiivimaterjalid. Vastasel juhul on läänes kättesaadavaks tehtud Clodo allkirjastatud vandetunnistus , mis kinnitab sularaha üleandmist
Sellise teabe olulisus, mis seostab Orbánit tehinguga Vene maffiaga, näib olevat vaid üks paljudest haavatavustest, mida Venemaa luure on väidetavalt dokumenteerinud ja mis on Putini käsutuses. Teised näivad paljastavat Orbáni ja tema äia István Levai Ungari riikliku julgeoleku informaatoritena ajal, mil Ungari oli Nõukogude Liidu mõju all. Kokkuvõttes kujutab sellise kompromiteeriva luureteabe olemasolu Putini käes Orbánile probleemi, kui seda arvestada tema režiimi Venemaaga ühinemise kontekstis, mis toimus üsna järsult aastatel 2008–2009. Sündmuste jada tuleks vaadelda täielikus kontekstis koos teiste tähelepanuväärsete sündmustega, mis sel ajal olid muutumas ja mis võisid mõjutada nihet itta.
2010. aasta valimiste ajaks oli Ungari avalikkus väsinud ka valitsevast MSZP juhitud valitsusest ja selle peaministrist Ferenc Gyurcsányist, kes astus 2009. aastal tagasi skandaali tõttu, mis puudutas riigi majanduse väärkäitumist. Orbáni Fidesz-KDNP naasis võimule, võites nüüd parlamendis põhiseadusliku enamuse. Tema 2010. aasta „vihkamiskampaanial“, nagu seda on nimetatud, oli vähe pistmist poliitilise tegevuskavaga, vaid pigem iseloomustas seda ksenofoobne retoorika , rassistlikud solvangud, homofoobsed loosungid ja üleskutsed surmanuhtluse taastamiseks – elemendid, mis õhutasid avalikkuse meeleolu. Oma režiimi algusest peale hoidus Orbán ELi majanduspoliitikast ja võttis seisukohad, mida eelistasid Ungari natsionalistlikud ringkonnad, mis olid pikka aega tundnud Euroopa vastu pahameelt 1920. aasta Trianoni lepingu rakendamise pärast, mis lõpetas vaenutegevuse Ungari ja liitlaste vahel pärast Esimest maailmasõda.
Leping vähendas oluliselt Ungari sõjaeelset territooriumi, loovutades Slovakkia ja Ruteenia Tšehhoslovakkiale, Horvaatia uuele Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigile, millest hiljem sai 1929. aastal Jugoslaavia, ja Transilvaania Rumeeniale, tekitades paljude natsionalistide seas irredentistlikku meelsust.

Just sellel teisel ametiajal teatas Orbán oma kavatsusest mitte ainult loobuda lääne majandusideoloogia rakendamisest, vaid jäljendada ja edendada sidemeid Venemaa, Türgi ja Hiinaga. Uus majandusplaan hõlmas eelarvepuudujäägi vähendamist maksustamise ja ümberstruktureeritud pensioniplaani kaudu. Kehtestati pangandusmaks koguvaralt ja viidi läbi pangandussektori märkimisväärne natsionaliseerimine, et vähendada sõltuvust välispankadest. riigile kuuluvad pangad tõenäoliselt suunatud laenud režiimi poolt eelistatud üksustele. Samuti hakati natsionaliseerima strateegilisi varasid, näiteks naftat, ja seejärel suunati need eelistatud eraettevõtetele. Mõnes sektoris loodi riiklikud monopolid, mis õõnestas konkurentsi, näiteks uue tubakapoodide võrgustiku loomisega, mis võimaldaks pereettevõtete võimalusi. Nagu võis arvata, anti Fidesz-KDNP partei lojaalsetele toetajatele eelisõigus tubakatoodete kontsessioonidele ja opositsiooniga seotud isikud jäeti kaalumisest sõnaselgelt kõrvale. Kasutusele võeti „kasvu rahastamise skeem“ (FGS), mis andis valitsusele laenu, et leevendada 2008. aasta majanduslanguse tagajärjel tekkinud väikeettevõtete kogunenud võlakoormust.
Majanduskasvule järgnes SKP 3,5% suurenemine 2014. aasta esimeseks kvartaliks koos eelarvepuudujäägi olulise vähenemisega alla 3% SKPst 2013. aastaks, mis on Ungari postkommunistliku ajaloo madalaim tase. Teine valimisvõit 2014. aastal andis Orbánile täiendava poliitilise mandaadi jätkata oma majanduspoliitikat, laiendades oma FGS-i, et see hõlmaks krediidiriski osalist ülevõtmist keskpanga poolt ja pakuks võlatoetust haavatavatele leibkondadele laenuvõtjatele. Avalike tööde programmid lõid töövõimalusi vähem haritud töötajatele.
Edasine nihe Venemaa poole ilmnes olulise strateegilise partnerluse kaudu tuumarajatise laiendamiseks, mille raames Venemaa andis laenu 13,9 miljardi dollari ulatuses, mis moodustas 12% Ungari SKPst. Nelja reaktoriga jaam pidi katma 40% Ungari elektrienergiavajadusest. 2022. aastal sõlmiti Venemaaga sarnastel tingimustel leping kahe uue reaktori ehitamiseks Ungarisse. Maagaasi tarnimine Venemaalt Kagu-Euroopasse, sealhulgas Ungarisse, toimub äsja ehitatud TurkStreami torujuhtme , mis möödub Ukrainast, keelates tal transiiditasud, mis varem olid kogunenud varem töötava torujuhtme kaudu läbimise eest. Ungari jaoks teeb nüüd muret sõltuvus Venemaast oma energiavajaduste rahuldamisel nii fossiilkütuste tarnimise kui ka tuumatööstuse tehnoloogilise toetamise kaudu.
Oma äsja loodud ja pikaleveninud seadusandliku võimuga järgnevate valimistsüklite üle ning eduga 2014., 2018. ja 2022. aasta valimistel muutis Orbán riigi põhiseadust enda kasuks ja vähendas märkimisväärselt parlamendikohtade arvu, et tagada oma partei valimissuperenamuse säilitamine, sarnaselt sellele, kuidas on olnud sarnased kavatsused ka Putini Venemaal. Antisemitism on hiilinud käimasolevasse poliitilisse retoorikasse koos Orbáni vastuseisuga Lääne-Euroopa lesbide, geide, biseksuaalide, transseksuaalide ja queeride (LGBTQ) „propagandale“ ja ksenofoobse hoiakuga immigrantide suhtes. Ta on nüüdseks endale pälvinud ka „ pressivabaduse kiskja “ tiitli oma repressiivse suhtumise eest sõltumatusse meediasse, olles ehitanud riikliku meediaimpeeriumi, mis reageerib partei tõlgenduses „tõele“. 80% Ungari meedia üle on kontroll valitseva partei käes, samas kui teised erameediaallikad on täielikult vaigistatud. Igasuguse „vale“ teabe levitamine on kriminaliseeritud ning sõltumatuid ajakirjanikke on pealt kuulatud ja ahistatud.
Lisaks Orbáni vastuseisule Ukraina abistamisele, keeldumisele järgida ELi sanktsioone Venemaa vastu ja Putini õigustuse avalikule toetusele suveräänse riigi ebaseaduslikuks sissetungiks osales ta Euroopa jätkuvas rändeprobleemis, edendades ebaseaduslike migrantide voogu Ungarist naaberterritooriumidele Ukrainasse ja Serbiasse. Piirikriiside tekitamine, soodustades inimeste massilist migratsiooni konfliktipiirkondadest Euroopa ja USA suunas, on üks Putini eelistatumaid hübriidsõja skeeme, mille eesmärk on destabiliseerida riike sotsiaalse ebakõla tekitamise kaudu. Nii juhtus ka siis, kui tema teine piirkondlik marionett, Valgevene juht Aleksandr Lukašenko, üritas 2021. aastal Ukraina sissetungi eelõhtul sundida moslemi migrante Valgevene-Poola piiril läbima
Lisaks on tekitanud muret see, et Venemaa luureteenistustele võib paljastada konfidentsiaalseid ELi ja NATO kirjavahetusi, kui need satuvad putinisti, näiteks Orbáni kätte. Orbáni režiim hakkas 2013. aastal lubama välismaalastel osta 300 000 euro eest „elamisvõlakirju“. Need omakorda andsid võimaluse osta 60 000 euro eest üks Ungari „kuldsetest viisadest“, et pääseda ELi Schengeni alale. Programm oleks väidetavalt võimaldanud Venemaa välisluureteenistuse agentidel hankida välisriigi kattevarju, et pääseda ELi. Programm jõustus 2013. aastal ja lõppes neli aastat hiljem alles pärast ELi vastuväiteid, kuid mitte enne, kui Orbáni Fideszi parteiga tihedalt seotud ettevõtted olid teeninud umbes 41 miljonit eurot. Budapestist on aga saanud Venemaa luure piirkondlik logistikakeskus, kusjuures Ungari riiklik julgeolekuagentuur ei paista olevat eriti mures tõendite pärast, mis viitavad Venemaa häkkimisele Ungari välisministeeriumis alates 2012. aastast.
Aga kus on Ungari pärast 13 aastat järjest kestnud autoritaarset valitsemist Orbáni režiimi all? Transparency Internationali andmetel peetakse Ungarit nüüdseks EL-i halvimaks avaliku sektori korruptsiooninäitajate poolest . Pole üllatav, et Venemaa, mis on tuntud oma valitsuse vastutuse puudumise poolest, on endiselt oluliselt halvemal kohal kui Ungari, olles üks Ida-Euroopa madalamaid tulemusi. Orbáni 2011. aasta põhiseaduse muudatused on tsentraliseerinud täidesaatvat võimu, nõrgestanud konstitutsioonikohut, vähendades selle võimu valitsuse täidesaatva võimu üle, piiranud kodanikuvabadusi, piiranud sõnavabadust ja eelkõige surunud maha sõltumatu ajakirjanduse.
Hirmuäratav näide autoritaarsest juhtimisest ilmnes COVID-19 pandeemia halva juhtimise käigus, kui pärast probleemi esialgset ignoreerimist võimaldas Orbáni kalduvus läbipaistvuse puudumisele õõnestada haiguse leviku jälgimise protsessi . Nii toimides takistas ta võimet hinnata tervishoiualaste regulatiivsete nõuete tõhusust ja süveneva kriisi lahendamiseks vajalike tervishoiuressursside suutlikkust . Seejärel õnnestus tal olukorrast kasu lõigata , värvates kolmanda osapoolena kauaaegse sõbra ja endise gaasi- ja veetorustiku paigaldaja Lorinc Mészárose, et tellida Hiinast ventilaatoreid, testikomplekte ja maskide valmistamise masinaid, mis toetaksid pandeemiavastast võitlust. Fideszi partei teatas nende esmatarbekaupade maksumuseks 210 miljonit forinti (684 000 USA dollarit), samas kui naaberriigid suutsid samast allikast ostes maksta vaid 21 miljoni forinti ekvivalendi . See toimus kontekstis, kus EL eraldas Ungarile märkimisväärseid vahendeid majanduse toetamiseks pandeemia ajal ja selle vastu võitlemiseks vajalike ostude tegemiseks.
Probleemi veelgi hullemaks tegi COVID-testimise kohustus alles siis, kui kliinilised tunnused olid juba vaieldamatud, mis takistas nakatunute tegeliku arvu täpset hindamist ja haiguse edasist levikut. Kui Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskus (CDC) hindas, et sureb vaid 0,5–1% nakatunutest, siis Ungari esitatud numbrite kohaselt sureb 5–50% nakatunutest. Kui pandeemia tundus olevat suurem oht, kui arvati, hääletas Orbáni Fideszi kontrolli all olev parlament erakorralise seisukorra , mis võimaldaks tal valitseda dekreetidega. Nii nagu Putini puhul, nähti pandeemiat lihtsa teena võimu edasiseks kindlustamiseks. See andis Orbánile õiguse peatada parlamendi töö, kui ta seda vajalikuks pidas, ja vangistada igaüht, kes levitab režiimi poolt valeinfot. Lisaks andis see Orbánile võimaluse rakendada varjupaigapiiranguid , sekkuda sõltumatusse meediasse, diskrimineerida LGBTQ+ kogukonda ja õõnestada naiste õigusi. 2,5 kuud hiljem võeti vastu uus seadus, mis lõpetas eriolukorra, kuid andis valitsusele ka võimaluse taastada valitsemine dekreediga alati, kui see kuulutab välja rahvatervisealase eriolukorra. Seadusandluse ebamäärasus on loomulikult suurendanud valitsuse ülekoormamise ja võimu kuritarvitamise potentsiaali.
Kuna COVID-juhtumite arv kasvas, nagu pandeemia piisava jälgimise puudumisel oodata võis, sulges Orbán 2020. aasta septembris Ungari piirid, viidates pigem välismaisele nakatumisele kui tunnistades olukorra enda halba juhtimist . Seda tehes lämmatas ta turismitööstust , mis tõi Budapestile eriti suurt kasu, ilma et oleks pidanud muul põhjusel kui võib-olla karistama linnapead Gergely Karácsonyt. 2019. aastal võitis Karácsony ootamatult linnapeavalimistel ametisolevat Fideszi poliitikut, ületades meetodid, mida Fidesz oli tavapäraselt kasutanud oma jätkuva mõju tagamiseks pealinna üle . Piiride sulgemine teenis samuti Orbáni soovi piirata taas välismaalaste varjupaiga andmist Ungaris, rikkudes taas ELi kehtestatud õigusriigi põhimõtteid
Orbáni plaan suurendada valitsuse kontrolli majanduse üle on hõlmanud pangandussektori ulatuslikku natsionaliseerimist, mis on tekitanud ohtu poliitiliselt mõjutatud laenupraktikatest, mis toovad kasu valitsevale parteile. Sellised korraldused eiravad tavaliselt nõuetekohaseid regulatiivseid protseduure, mis viivad avaliku ja harjumuspärase korruptsioonini. EL investeeris märkimisväärseid vahendeid Ida-Euroopa riikide surevate majanduste taaselustamiseks, et luua isemajandavaid ettevõtteid, mis on võimelised konkureerima nii piirkondlikul kui ka globaalsel tasandil. Kahjuks avas see pingutus korrumpeerunud režiimile nagu Orbáni oma võimalusi suunata raha oma olukorra ja oma üksikute liikmete ning lojalistide olukorra parandamiseks, selle asemel, et lubada riigisiseselt sisukat jätkuvat majanduskasvu. Nii on olnud ka Orbáni Ungaris, kus peaaegu 70% SKP kasvust on tulnud ELi vahenditest.
Režiim on eriti ära kasutanud taristuprojekte, tõstes materjalide hindu ja töötajate palku, et petta ELilt 30–40% saadud rahast. Jällegi kerkib esile Orbáni lähedase sõbra Lorinc Mészárose nimi õnneliku kasusaajana. Endine torulukksepp muutus ehitusettevõtte omanikuks ja omandas õigused 486 miljardi forinti (2,43 miljardi USA dollari) väärtuses riigihankelepingutele aastatel 2010–2017, millest 83% pärines EList.
Mészárose õnnes oli tähelepanuväärne aasta 2018, mil sõlmiti lepinguid üle 245 miljardi forinti (906 miljoni USA dollari) väärtuses, millest üle 90% rahastas EL. Perspektiivi mõttes võib öelda, et suuremad ja palju kogenumad töövõtjad Lääne-Euroopas teeniksid samade võimaluste korral 300 miljoni forinti ekvivalendi. Kümne aasta jooksul 30 miljardi forinti (84 miljoni USA dollari) suuruse aastapalgaga sai Mészárosest üks kahest rikkaimast mehest . Tema järglastele kuuluv ettevõte on samuti saanud avaliku taristu projektide lepinguid, millest üks on ilma Mészárose enda juhitud jalgpallifondi pakkumismenetlust korraldamata. Muidu on ettevõttel olnud märkimisväärne, mõnede arvates ebaloomulik edu, võites kõrge väärtusega riigihankeid ja teenides päevas üle 3000 euro suurust kasumit.
Orbáni väimees, tänavavalgustustehnoloogiale spetsialiseerunud ettevõtte (Elios Innovativ Zrt) kaasomanik István Tiborcz sattus 2016. aastal Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimise alla seoses mitmete eeskirjade eiramiste ja „huvide konfliktiga“ 35 ELi rahastatud avaliku valgustuse projekti lepingutes. Mitmel neist aastatel 2011–2015 sõlmitud projektidest oli vaid üks pakkuja ja pakkumused näisid olevat koostatud viisil, mis võimaldas ettevõttel võita. EL on jätkanud uurimist pärast seda, kui Ungari ise uurimise lõpetas, hoolimata OLAFi aruandest, mis andis tugevaid tõendeid „pettuse teel toime pandud eeskirjade eiramiste“ kohta seoses ELi vahendite väärkasutamisega.

Keegi ei ole universaalse hukkamõistu, eriti kriminaalvastutuse väärilisem kui Vladimir Putin. Mitmed tema režiimi liikmed, sealhulgas Venemaa sõjaväelased, sõjapidamise konventsioonide tegelikud rikkujad ja Ukraina ja Süüria julmuste toimepanijad, väärivad sarnast karistust, mille viis läbi Rahvusvaheline Sõjatribunal Nürnbergi kohtuprotsessidel aastatel 1945–1946. Lisaks Venemaale tõestavad ka need riigid, mis on nüüd de facto autoritaarse juhtimise all ja on liitunud Putini ettevõtmiste toetuseks, end oma siseriikliku käitumise ja geopoliitilise tegevusega üsna sarnaseks. Sama kõnekas on mõnede populistlike liikumiste ligitõmbavus mujal, sealhulgas USA-s, Kanadas ja Euroopas, mis on autoritaarse valitsemise omadustesse armunud. Nende argumendid loovad illusiooni, et kõikvõimas keskne täidesaatev valitsusvõim suudab pakkuda lahendusi ühistele ühiskondlikele kaebustele suurema ja kiirema tõhususega. Osa sellest võib olla tõsi, kuid kindlasti mitte kõik, ja edasine tee ei tõota sellele ühiskonnale ja selle rahvale lõpuks kuigi palju head.

Bolševike Venemaa langemine oma moonutatud kommunistliku võimu alla 1920. ja 1930. aastatel alistus stalinlikule diktatuurile ning ei läinud Nõukogude Liidu paratamatu kokkuvarisemiseni 1991. aastal Nõukogude võimu all palju paremini. Kommunismiarmastus ilmnes mitte ainult Hiinas, vaid kogu läänes, sealhulgas USA-s, kus Walter Duranty New York Timesist kirjutas Stalini eduloost ajal, mil Nõukogude Liidu võimu all olev Ukraina kannatas 1932.–1933. aasta näljahäda käes, mis tappis tema ametiajal miljoneid inimesi. Ja nii näis juhtunud olevat ka Itaalia Benito Mussolini ja tema fašistliku saatuse puhul 1920.–1930. aastatel, kui ta esialgu tõi kaasa muutusi, mis näisid pakkuvat seda, mida populistlik meelsus oli lubanud. Itaalia leidis end joondumas Natsi-Saksamaaga ja astumas Teise maailmasõja kuristikku. Selle kättemaks saabus Mussolini avaliku hukkamisega 1945. aastal. 1920.–1930. aastatel oli Saksamaal ka natsionalistliku populistliku liikumise küüsis, mis levitas ühiskondlikke kaebusi, millele näis olevat Hitleri natsidoktriinis valmis lahendus. Sarnasel moel sütitas natsiideoloogia liikumisi USA-s ja Suurbritannias , andes hoogu arusaamale, et autoritaarsed ideaalid lubavad paremaid tulemusi kui see, mida vastav riik oma praeguses seisus pakkus.
Sada aastat on möödunud eelmainitud ebaõnnestunud poliitiliste liikumiste algusest ning oleme jõudnud järjekordse Euroopa sõjani, mille on toime pannud järjekordne Venemaa autoritaarne valitseja, kes on juhtumisi varasema Nõukogude pahaloomulisuse vili. Nende režiimide järel, mis on liiga kaua võimul püsinud, järgneb vihkamist täis retoorika, korruptsioon, desinformatsioon, reetmine, vaenulikkus ja surm, mis on piisavalt kauaks, et takistada parema elu lubadust järgnevatele põlvkondadele. Viktor Orbáni soov mängida Läänt, asudes samal ajal Ida poolele, on liigagi ilmne ja sunnib tema rahva sõltuma veelgi korrumpeerunumast Venemaa režiimist, mis lõpuks riigi heaolust üldse ei hooli.
Autoriõigus @Kost Elisevich, MD, PhD 2024. Kõik õigused kaitstud. Selle sisu ebaseaduslik reprodutseerimine toob kaasa viivitamatuid õiguslikke meetmeid.